„Sa oled see, mida sööd“, Gillian McKeith, tlk Kadre Vaik. Pilgrim 2004, 224 lk.
Mõne aasta eest jäi see raamat mulle näppu ühel õhtul, kui kodust kokaraamatute kogu sirvisin. Märkasin seal sees küsimustikku ja hakkasin õhtuseks ajaviiteks seda endale ja tütrele tegema.
Ja huvitaval moel jäi see küsimustik meid veel kuudeks kummitama… heas mõttes. Ma tervitasin seda kummitamist! „Aga tädi Gillian hakkab muretsema!“ Niisugust nalja tegime lapsega, aga see polnudki nali. Nimelt küsimustiku tagasisides kirjutab Gillian McKeith ehk autor: „,ma olen sinu pärast mõnevõrra mures!“ või „Ma olen sinu pärast täiesti mures!“
Ja nii me sõimegi neid köögivilju aina rohkem ja jõime rohkem vett, „oh, et täna tädi Gillian ei muretse!“ See kõlas nagu nali, aga samas ei olnud ka. Raamatus on ka inimese hädade välimääraja: keel, nahk, sügelused… ja milliste ainete puudusele häda viitab ja vihjed, mida süüa (ja mida mitte).
Raamatus on ka konkreetsed söömisplaanid, neid ma samm sammult jälgida pole võtnud, aga igal juhul on see raamat mul ülemistes kultuurikihtides ja vahel võtan kätte ja sirvin, nagu nii mõnigi kristlane sirvib Piiblit: mida täna öeldakse mulle? Näiteks võtsin praegu suvaliselt lahti ja tuli info: oma poes ostutuuri alusta alati köögiviljaosakonnast.
Selliseid teoseid on muidugi teisigi, aga meie pere ajalukku on läinud just see tugev ja positiivne tervisliku toitumise ajuloputusraamat.