„Kirjad Maarale“
„Kirjad Maarale“, Andrei Hvostov. Petrone Print 2019, 269 lk.
Võiks veel panna inimesi niimoodi oma lapselastele kirjutama! Ma ei ütle, et Andrei on oma pojatütrele alati just kõige viisakamad kirjad jätnud, aga väga huvitavad on need kirjad küll. Ka sellele eelnenud „Sillamäe passiooni“ mälestusteraamatus kasutas ta sarnast võtet: võõrandas end käesolevast ajast ja kõneles asjadest justkui „tulnukale“. Eelmises raamatus oli see tema poeg, keda ta mõtteliselt proovis ajamasinasse võtta ja nõukogude aega kaasa võtta (aga see ei õnnestunud, sest tänapäeva inimene ei oska teeselda nõukogude inimese silmavaadet). Küllap hakkas see mõttemäng Andreile meeldima, nii et järgmise etapi mälestused on „kirjad sulle, Maara, kui oled 33“. Ehk siis umbes sajandi keskpaigas lugemiseks. Seesama Maara on ka päriselt raamatu kaanel koos vanaisaga.
Huvitav, mismoodi see väike Maara kasvab ja kunagi aru saab, et talle on raamat pühendatud, lausa nii, et iga mõne lehekülje tagant pöördub autor „Maara, võibolla sa ei tea, aga“… Kui ma seda kontseptsiooni kuulsin, siis küsisin endalt (kirjastuse esindajana), et ega see Maarale liiga kuidagi tee. Niiöelda eraelu puutumatuse teema mingis omamoodi kontekstis. Aga siis sain kiirelt aruu, et see on ju ilmselgelt kunstiline konstruktsioon, mis tegelikult meile Maarat mitte kuidagi ei ava.
Edasi võiks küsida, ega Andrei oma teistele kaasaegsetele kuidagi liiga tee. Tal on olnud kolm naist ja need kolm naist saavad küll üsna korralikult raamatutegelasteks, aga üsna heatahtlikus soustis.
…Hakkasin kirjutama, et see ei ole eraelu-raamat, pigem ikka kultuuri- , aja- ja mõtteloo oma. Aga siis tulid mulle meelde kohad, mis on vägagi eraaelulised, lausa pihtimuslikud, kuigi kergelt küünilises vormingus ning vahelduvad taas nn kultuurilooga. Osa tegevusest on hullumajas, kus autor peaaegu et veenide kallale oma žiletiga läheb. Ja arutleb oma autismi ja depressiooni üle. Aga see ei mõju miskipärast üldse nii… eraeluliselt.
Sest kohe kõrval on taas ajaloolised märksõnad. Esimesest, aastatetagusest lugemiskorrast jäi mulle hinge (lisaks žiletiga hullumajastseenile) näiteks valus tõde sellest, et kõige tublimad on Eesti kaitseväes venelased, kel puudub lojaalsus Eesti riigi vastu. Äraunustatud ajalooleheküljed sellest, miks Lihulas SS-mundriga ausammas püstitati ja mis edasi sai.
Edgar Savisaar saab siin kaante vahel ootamatult pika ja ägeda peatüki, nii et kui Maara tulevikus loeb, siis võib talle jääda mulje, et ega rohkem märgilisi poliitiuid polnudki. Näiteks Lennart Merist võib ta mujalt uurida. (Savisaar muidugi oli fenomen ja Hvostov aitab seda meeles hoida: ta olla ainus Ida-Euroopa poliitik, kes 1980ndatest sajandivahetuseni ja veel pikalt edasi tipus püsis.)
Siis, et keegi ei üritaks raamatule žannritunnuseid külge saada, asub autor oma kirjades hoopis kirjanduse kallale, jutustab Maarale Tammsaarest ja mängib mõttega uue aja „Tõest ja õigusest“, käib ära Bulgakovi ja Stalini suhetes ja „Meister ja Margarita“ romaani taustades, siis teisal jutustab punapeade stigmatiseerimisest läbi ajaloo ja sellest, miks Pipi Pikksukk oli eriti oluline sümbol.
Vahepeal viskab ta vahele muidugi taas seda võõrandumisvimkat ja seletab Maarale, mis on Facebook või kes on Mihkel Mutt. See, mida ta Maarale selgitada võtab ja mida mitte, et ole ehk lõpuni loogiline, aga mis siis. Igal juhul on see andekaid seoseid loov teos, mis laialt vaatab kaugele minevikku ja ette ka. Mitmel korral on vihjed islamile ja šarjaaniseadustele, millega Maara võibolla arvestama peab…
PS. Kas me ikka tahame teada oma vanavanemate seksuaalsusest? Või meesvangide suguelust? Mina näiteks ei taha. Mind häirisid need kohati ette tulevad seksiteemad – ja seda ka kirjastajana (selle konkreetse raamatu kirjastajana, aga olin toona kaugel.) Muidu võiks olla täiesti koolidele soovituskohustuslik raamat, aga siis viskab sisse mõne nilbemat sorti mõtte, mis korraliku pedagoogi ahhetama paneb.