„Päev pole öö ei ole“, Lauri Isotamm. Eesti Keele Sihtasutus 2014, 218 lk.
Tundub, et selle raamatu pealkiri (tsitaat Ernst Enno luuletusest) on veidike vildakas: kus on koma? Võiks olla „Päev pole öö, ei ole“ või „Päev pole, öö ei ole“. Ühesõnaga: üleminekuühiskond. Päeva ja öö vaheline aeg, kus oli kõigest puudus, nii et isegi komasid ei jätkunud.
Selle tõsieluainelise romaani tegevus toimub 1990ndate alguse Tartus, täpsemalt algab see sügisel 1992 ja „peahoones“ ehk ülikooli peahoones, kus õppisid koos juuratudengid nagu Lauri ja ajakirjandustudengid nagu mina. Olen raamatus ka korra või paar kõrvaltegelasena sees. Naljakas tunne on teada, et „ma võin siin sees olla“, ei saa keskenduda, pead ikka kõigepealt need kohad üles otsima ja läbi lugema, et siis rahulikult raamatut nautima asuda.
Ja mulle täitsa meeldib see lugu, sest see tõmbab üles nostalgia: ma tean neid kulisse, ma mäletan neid lõhnu… Aga ma arvan, et siin on palju rohkem kui selle aegruumi äratundmine. See on romaan suureks saamisest, kirjutatud täitsa omamoodi keeles, oma julgusega.
Tagantjärele vaadates on kummaline eristada, et see imelik PÕNEVUS ja ÄREVUS, mida mäletan oma ülikooli alguse ajast, koosnes tegelikult kahest osast: üks oli see, mis juhtub alati ja igal pool nendega, kes suurde kooli tulevad ja ellu astuvad; ja teine oli see toores 1990ndate alguse ajastu, kus oli võimalik oma aknast kuulda autopomme ja sattuda lähestikku maffiakampade jõujoontega.
Üllatav tegelane oli mulle peategelase dissidendist isa. Ma sain alles nüüd aru, et mu ülikooliaegse kamraadi Lauri isa oli kuulus dissident ja luuletaja Johnny B. Isotamm. (Parandus hiljem! Tegu on küll romaanitegelase isaga, aga tegelikult Lauri lellega, isa vennaga.)
PS. Lihsalt huvitav fakt, romaani toimetaja on Kaur Kender. Ka tema kuju kerkib mulle seepeale silme ette just sealt, 1990ndate Tartust.