„Surmalähedased kogemused“, Karl Käsnapuu. Pilgrim 2023, 159 lk.
Lükkasin tükk aega selle muljetuse kirjutamist edasi. Surmalähedase kogemuse teema on väga isiklik ja mõnes mõttes sõnastamatu teema neile, kes on selle läbi elanud. Samas on see teema, mida võidakse kellegi teise poolt naeruvääristada ja uhhuutada. Teadagi, kõik, mis väljub teadusmaailma piiridest, võib põhjustada konflikte.
Karl Käsnapuu on lausa ametlikult surmauurija ehk tautoloog (hariduslik taust teoloogia, bioeetika, sotsioloogia, aga ise uurinud ka neuroloogiat). Ja on ise teinud läbi surmalähedase kogemuse, sellest on juttu kohe raamatu alguses.
Ka mina kuulun nende hulka, kellel on see kogemus seljataga. (Oma romaanis „Linnutee koodid“ kasutan seda lugu, kuidas ma kuueaastaselt uppusin ja päästeti.) Ma arvasin tegelikult kuni selle raamatuni, et kõigi inimeste surmakogemus on helge ja tagasitulek on kalk reaalsus, nagu see mul oli. Ja arvasin, et kõiki surma kogenuid ühendab see, et neis puudub hirm. Aga siin on palju erinevaid võimalusi, nagu selgub. Surmakogemus võib siiski olla ka kehvavõitu, aga see on pigem erand.
Tõesti sündinud lugude kiht raamatus on kõik eestlaste enda käest kogutud: Karl Käsnapuu esines meedias üleskutsega, et inimesed saadaks talle oma lugusid (minu radarile see raamatu koostamise ajal ei jäänud, oleksin arvatavasti ka saatnud). Asjasse oli segatud ka surmateema huviline Marko Reikop (ja tema surnud vanaema, vaat nii).
Raamatu teine kiht on teaduslik, ka kultuurilooline. Siin on nii antropoloogilisi killukesi kui ajukeemiat. Kohati on tekst kuidagi rabe, hüppab ühelt killult teisele ja proovib rääkida vahepeal justkui liiga laialt (miks me elame ja kuidas saame meie teada, mis tunne on olla nahkhiir…) Ja muidugi ei meeldi mulle, et tõsielulood (kohati ka pikalt kestvad lood) on pandud kursiivi, va silmaväsitajasse. Aga! Samas on see oma ebatäiuslikkuses mulle täiega põnev, lummav ja oluline raamat. Praegu sirvides saan aru, et igal juhul tahan uuesti lugeda, sest igal juhul on siin palju selliseid kohti, mis tekitavad edasi mõtlemise ainet. Ja seda erilist-erilist tunnet. Ime kogemise tunnet.
Siinpuhul mainin ka ühte inglisekeelset seriaali, fantaasialugu, mida nägin mitme aasta eest Netflixis. The OA. Seal tegeles teadlane eksperimentidega, kus olid katsealusteks just need inimesed, kes olid surmalähedase kogemuse üle elanud (inglise keeles NDE), sest hüpotees oli, et nende ajukeemia on muutunud. Soovitan seda sarja, see oli nišikas ja lõpetati minu meelehärmiks, süžeed pooleli jättes, sest ilmselt ei tulnud rahvahulkade huvi taha.