„Minu kuninglikud kaelkirjakud“

„Minu kuninglikud kaelkirjakud“, Eeva Park. Hea Lugu 2018, 157 lk.
Imeline sari. Minu meelest läks küll kaks asja veidi kehvasti selle sarjaga, takkajärgi tarkusena tundub nii. Raamatud ilmusid liiga kiirelt järjest (ei jõutud arvustada, märgata) ja kui publik hakkas just harjuma, lõppes sari ootamatult ära. Mulle nii väga meeldiks, kui saaks veel „Kirjanikud omavahel“ lugusid!
Ja Eeva Pargi raamatuga on nii, et see on minu jaoks sarja lemmik: olen selle läbi lugenud ja kuulanud ja lehitsedes lemmikkohti otsinud ja siis uuesti kuulanud. Vahepeal lugesin üle ka tema vanemate kirglikhullu abieluloo põhjal tehtud romaani „Tolm ja tuul“.
Niisiis. Aadu Hint. Arvatavasti boikoteerin ta teoseid elu lõpuni, sest tundub väga nõme inimene, nartsissist ja valetaja, ilmselt välise käitumise poolest sarmikas hull. Mitte et Eeva oma isast otse halvasti kirjutaks. Ta hoolib. Aga need kõnekad detailid… Näiteks jutt sellest, kuidas Hint ajas Debora Vaarandi kalmistult matuselt minema (maeti nende ühist, imikueas sündinud last), või kuidas ta lubas oma teisele naisele, lapseootel Minni Nurmele Kirjanike Liidus inkivitsioonikohtu korraldada ja viibis seal koosolekul vaikides. Ainus, kes Minni Nurmet tol koosolekul kaitses, oli protokollide kohaselt olnud Rudolf Sirge. (Otsustasin oma poolehoidu näidata sellega, et loen vähemalt ühe Sirge raamatu läbi. Ja võiks ka teise lugeda, tänuks selle eest, et ta Minni Nurmele raha laenas naise elu suurel kriisihetkel.)
Ühesõnaga, seebiooper. Mismoodi see lastega põgenemine ja laste tagasiröövimine käis ja millal ta mis vanemaga elas, seda Eeva Park siin kaante vahel liiga detailselt ei räägi. Ta puudutab emotsioone, kasutab sõna „piinlik“, see tunne oli talle lapseeas väga tuttav. Ta oli „hindikutsikas“, kõige noorem neist, oma emale hingelt kõige lähedasem, ja isa röövis ta emalt ja ema röövis ta tagasi.
Minni Nurme, Eeva ema, Mulgimaa suurperest pärit andekas ja tulnukalaadne inimene. Minu jaoks raamatu tegelastest kindlasti kõige põnevam, sest tütre poolt maalitud kihtidest tuleb välja nii palju vastuolulist. Nii helge ja südamlik, samas nii raskemeelne. Nii lapsik ja nii sügav. Ta värsid on imelised! Ja kord rahahädas leidis Eeva raekoja platsilt rahakoti, kus oli sees raha, ei mingeid dokumente, aga see-eest paberileht luuleridadega… ridade autor oli tema ema.
Piiroja talu Mulgimaal – tooksin ka tema välja tegelasena. Koht, kuhu tuli tulla, isegi kui teekond Tallinnast võttis jala-rongiga-jala-bussiga-jala kokku terve päeva. Sellest talust ja suguvõsast on raamatus palju juttu, avaneb üks tüüpiline Eesti lugu, kus on kõike: uhkust, ausust, töökust, reetmist. Nappidel lehekülgedel on peidus suur panoraam ajast ja inimhingest. (Ja tagantjärgi taipan, et oma isapoolsest suguvõsast on autor üle libisenud. Aadu isa Aleksander Hint oli kaugsõidukapten ja esimese vabariigi Riigikogu liige, seda on mainitud ühes lausekeses vaid.)
Jah, see ongi kirjanikele pühendatud raamat(usari), aga emapoolsed esivanemad on kõik seal.
Aga ka kirjaniktegelasi on raamatus küllaga veel, teistest eristub Debora Vaarandi, kellega Eeva sai tuttavaks oma isa matusel ja kellega tal tekkis sõbrasuhe. Ülihea mälu ja märkamisvõimega, loomulik ja mõistik inimene on siinse loo Debora Vaarandi. Agata on kolmnurgas Eeva ema Minniga (mõlemad Aadu Hindi abikaasad) ja ka täiesti teistsugune tüüp kui see maagiline Minni.
Kes veel? Harald Rajamets, Lennart Meri, Betti Alver… Kõik teised tegelased on pigem positiivsed, aga on üks, kes ajalukku jääb läbi selle raamatu küll täiesti negatiivselt. Elo Tuglas. Kuulujutuveski jahvataja, teise pere tragöödia pisendaja, Minni laimaja ja Aadu Hindi poolhuumoriga toetaja. Ma ei saanud küll aru, miks Minni Nurme üldse sinna Tuglaste poole külla läks? Aga sellest sain küll aru, miks ta üksi minna ei julgenud ja noorimat tütart kaasa vedas.
Neid küsimusi, mida ma veel esitaksin, oli veel.
Kuidas Minni Nurme inglise keele nii hästi selgeks sai? (Nagu öeldud, ta mõjub mulle kui tulnukas.) Tal ei olnud kõrgharidust, abiellus noorelt, sõja ajal põgenes Venemaale, tagasi tulles aina sünnitas lapsi, kokku kuus… ja just tema on see, kes tõlkis meile „Onu Tomi onnikese“ ja „Aarete saare“. Soome keelest tõlkis Minni Nurme ka väga palju, selle kohta on Eeva maininud, et ema ütles: soome keele sai imekiirelt selgeks, kui õppima asus, sest see oli ta lapsepõlvest koduse mulgi keelega täiesti sarnane.
Rohkem oleksin tahtnud teada saada sellest, kuidas Salme Ekbaum (Minni Nurme vanem õde) põgenes Eestist ja mitu aastat oli neil suhtluspaast. Millal nad teada said, et ta elus on? Raamatus on trükitud Minni kirjad õele, imeliselt romantilised. (Kõik Minni kirjad on väga romantilised, ka tütrele kirjutab ta justkui armastuskirju.) Salmestki sai kirjanik, inimesena oli ta pikantsem, kuiva huumoriga – Eeva sõnutsi hoopis teistsugune tüüp kui tema ema. Kahjuks pole avadatud ühtegi Salme kirjakatket Minnile, ootasin huviga seda, mida ta vastas Minni südamevoole.
Minni Nurme elust saaks igatahes dramaatilise elulooromaani. Esimese lapse vahetusse minek sünnitusmajas ja otsus laps tagasi vahetada, mis põhjustas esimese abielu lõppemise – see on juba iseenesest Lugu. Või see, mis juhtus Minni Nurmega 1948. aastal, kuidas ta arvustustes ja koosolekutel risti löödi, sest tema sõjamälestustest kõnelevad luuletused ei sisaldanud piisavalt õnnetoova rõõmu ja vabaduse tunnet (no mida!)… Ja kuidas ka sõbrad pöörasid tänaval ära. Minni vastas sellele kümme aastat kestnud vaikimisega. Siis ütles, näiteks nii:
„Mõnesaja aasta eest pekseti mind häbipostis. Neil, kes läksid mööda teed, hele kisa kõrvu kostis…“
Siin kaelkirjaku-raamatus on nii palju lõimekesi, panin kirja vaid mõned. Täiesti võimalik, et loen või kuulan raamatut tulevikus veel.
Aga seda, miks on pealkirjaks „Minu kuninglikud kaelkirjakud“, vaat seda pole ma oma peaga ikka veel välja mõelnud!
PS. Ja raamatu lõpulugu tundub olevat nagu teisest ooperist. Keegi norralanna, lastekirjanik, miks tema üldse seal lõpus punkti panemas oli, seda ma ka ei tea.