„Elu ilmaveerel“, Lenna Kuurmaa ja Maarja Savi. Jes kirjastus 2022, 224 lk.
Mulle on see raamat varemgi näppu jäänud, sest mulle väga meeldib selle väline teostus. Maitseasi, nagu öeldakse, ja mulle maitseb! Esikaanepilt on vanutatud ja kuidagi justkui teine pilt esimesele õrnalt peale lastud, nagu juhtus omal ajal, kui fotoaparaadis filmi edasi ei kerinud ja kaks kaadrit üksteise peale lastud sai. Ning raamatu selg on üldse puudu, nõnda et poognate õmbluskohad paistavad, tekitades kuidagi alasti ja haavatava tunde.
Aga varem ei olnud ma seda omamoodi teostusega teost raamatukogust (või -poest) koju toonud, mulle tundus, et kiiret pole. Ju ma aimasin, et mul ei ole siin otsest üllatust. Suhtesin jutuks oleval eluperioodil Lennaga üsna palju ja need üllatused olid toona ära.
See raamat räägib ühest ebatavalisest elust. Teismelisena poptäheks saada ja Saksamaal tuuritada, siis 20ndate eluaastate alguses mingi kummalise pähe hakanud kiiksu tõttu Setomaale maja otsima asuda… Ja siis koroonakevadel maale kolida, väikeste lastega, ise linnaelu taustaga ja aktiivse meelelahutaja karjääriga. Aga Lennas – ja ta kaasas Lauris – on seda mängulusti ja õhinat, tunnen ära seda eneseski. Kõik need kanad ja jänesed ja kitsed, mina võtsin neid Lennast mitte kaugel oma talus just samal ajal (ja olen raamatus ka õrnalt taustategelane, kellele kanade ja jäneste murede korral helistada, ja ma ei mäleta praegu, aga võimalik, et Lenna on ka „Meie taluelu“ ja „Meie maaelu“ raamatutes nimeliselt sees, mõtteliselt on ta seal küll.
See on imeline aeg, ja imeline oskus: balansseerida rahu ja hulluse vahel.
Ja kui ma loen Lenna raamatut, siis tunnen, et tegelikult on kirge ja värvi ja stseeni seal elus (veel) rohkem. Oh, ja kui veel meenutada koroona-aegset halloweeniööd gaasimaskidega, kui Lenna ja Lauri viisid meid vanasse kirik-kooli, kus tuli läbi kaktiste uste ronida… Sellest tondilossist on nüüdseks saanud nende Ilmaveere-hotell ja alanud on uus peatükk (mida siin raamatus pole). Ma tean, et nad on positiivselt hullud inimesed, ja arvan, et siin raamatus on umbes ehk 25% seda hullust tunda. Mõistagi on see vaid minu arvamus.
Igatahes on see armas raamat. Lehitsesin üle. Kõik need mustvalged, õigemini pruunikaks keeratud fotod Setomaast! Juba ilmumise hetkel mõjub teos nostalgiliselt, kuigi räägib ju tänasest päevast. Aga tegelikult ei ole suurt vahet. Kui välja arvata eelviimane peatükk ehk meelelahutustööstus (Vanilla Ninja taaselustamine), siis enamus teksist kõneleb sellest, kuidas Lenna tegeleb ürgsete asjadega. Armastus, ehitus, loomad, linnud, lapsed. Elu ja surm. Kulgemine läbi aja, oma koha leidmine selles aegruumis siin omapärases maanurgas. Ilmaveerel.
Mulle meeldib ka see, et Lenna ütleb lõpus, et kes teab, äkki lähevad nad kunagi hoopis edasi, kusagile mujale, kõik on võimalik. Siin on justkui seda mitte-ärasõnumise maagiat sees, mitte kunagi ei tasu öelda, et „nii jääb see kõik igavesti“, sest elu on igal juhul muutumises. Ma hoian südamest Lennale, Laurile, Amile, Tildale ja väikepoistele pöialt ja loodan, et… kõik on võimalik!