„Väikesed trollid ja suur veeuputus“
„Väikesed trollid ja suur veeuputus“, Tove Jansson. Tlk Maarja Aaloe. Hea Lugu 2019, 84 lk.
„Oli sõjatalv 1939.“ Niisuguse lausega algab kõige esimene muumiraamat, õigemini selle sissejuhatus, kus Tove Jansson selgitab, mismoodi ta keset isiklikku ja ühiskondlikku depressiooni hakkas sirgeldama seda juttu, mis võiks alata „Elas kord…“ (Tegelikult algab ta jutt küll sõnadega „See oli millalgi“, aga eks teeb sama välja.) Pool muinasjuttu sai tehtud ja jäi sahtlisse seisma, aga juhtus nii, et 1945. aastal jäi see taas silma, sai pildid juurde tehtud ja läkski käiku. Algne pealkirjaidee oli „Muumitrolli papa otsingutel“, sest Tove üks lemmikraamatuid oli Jules Verne’i „Kapten Granti otsinguil“, aga kirjastaja soovis saada pealkirjaks „Väikesed trollid“.
Olen kursis, et seda raamatut ei peeta suures plaanis nii heaks kui Tove Janssoni järgmisi muumilugusid. Öeldakse, et suurim väärtus on see, et raamat üldse ilmus ja muumimaailma tulekule ukse lahti tegi. Aga mulle meeldib see pealtnäha lihtne ja õbluke lugu ka, sest siin on peidus need emotsioonid, mis olid inimestes suure sõja eel ja ajal, ning ka sõja lõpus. Muumipapa ehitatud majake paisatakse veeuputuse tõttu hoopis uude kohta ja see uue kodu alustamine oli sadade tuhandete perede ees 1940ndate teisel poolel. Ja sajad tuhanded pered olid lahutatud, isad kadunud või kaugel, nagu seda on siin loos ka Muumipapa. Kui mõtlema hakata, siis ka see on suure sõja lugu: kuidas segadusest tekib üks väike üksi jäänud hingeke (nimeks ongi tal siin lihtsalt väike loom), kelle heasüdamlik trollimamma kaasa kutsub ja edaspidi adopteerib (järgmistes raamatutes saab ta nimeks Sniff).
Midagi veel ürgsemat on siin mu meelest ka, lisaks Teisele maailmasõjale. Mind valdab lugedes äratundmine, see unenägudes ette tulev tunne, kus oled kedagi olulist ära kaotanud ega tea, kust teda otsima hakata. Ja siis juhtuvad imed, kas siis lihtsalt kentsakused (ronid puu otsa ja puuõõne sees on uus maailm) või heateod (keegi poriseja tuleb appi). Ja ma ei tea, kuidas teistel, aga mina näen küll vahel unes veeuputusi. Väidetavalt on see meie geneetilises mälus. Kõik me jagame suures veeuputuses ellujäänute geene.
Veeuputus metafoorsel tasandil võiks siin raamatus olla aga natsionaalsotsialismi ja kommunismi esiletõus, mis kõik selle vana hea maailma ära uputas. Raamatus on viide muumitrollide eelmisele elukeskkonnale, kahhelalhjude tagusele ajale, kui nad veel inimestega koos elasid. Aga siis algasid segadused.
Ma pole kõige suurem muumiloog, aga üle keskmise ehk ikka. Ja mulle tundub, et kahhelahjude tagusest ajast kusagil teistes raamatutes edaspidi juttu ei ole?
Edaspidistes raamatutes kohtab küll hatifnatte, neid zombilikke tegelasi, justkui sõjapõgenikke, kes ei soovinud kellelegi otsa vaadata ega kellegagi kõnelda, nad olid vaid oma paatides ja jätkasid oma teed. (Minu jaoks on nemad kohutavam nähtus kui see madu-uss, kes oli paha, aga vähemasti oli temas eluvaim sees. Ma ei tea, kas need tühjasilmsed põgenikud tulid loosse 1939 või hiljem, aga arvan, et hiljem. Nendes on suure sõja lõpu tunnet ja silme ette tulevad stseenid ajalooraamatutest.)
„Ma eksisin ära ja kartsin, et ei näe enam kunagi päikest!“ Ja muid selliseid suure sümboolse väärtusega menahoolselt mõjuvaid lauseid on siin raamatus. Juures on aga pehmendav õrnalt tajutav huumor. Kui muumimamma hakkas nutma, hakkasid teised ka tihkuma, ja siis tuli neil veel rohkem asju meelde, mis meele kurvaks tegid, ja nad nutsid aina hullemini. Ja torisev linnupapa sattus heategevuses sõltuvusse: „Päästmine on nii tore tegevus!“
Illustratsioone on siin esimeses muumiraamatus kahesuguseid: tavalised pliiatsijoonistused ja pintslitehnika. Ning trollikesed on veidi kõhnemate ninadega kui hilisemad, maailmasjõjajärgsed. See on ka loogiline: edaspidi seavad nad end sisse selles sinises majas, mille veeuputus aasale kandis, ja nende maailmas domineerivad rahu, õnn ja priskus. Öeldakse, et Tove Jansson on üks paremaid õnnelike stseenide kirjutajaid maailma kirjanduse ajaloos.
Mis mind aga segab, üks tehniline nüanss: tsitaadid on kokku tõstetud ilma taandridadeta. Kas tõesti paberi kokkuhoid sõja lõpuajal? Kui see reastus on pärit originaalist, siis ilma naljata, minu teooria on, et aastal 1945 hoiti paberit kokku.