„Ja vaimuvara ka“

„Ja vaimuvara ka“, Silvia Rannamaa. Eesti Raamat 1998, 240 lk.
Silvia Rannamaa omakäelise eluloo teine raamat (esimese pealkiri on „Maast madalast“), siin on mitme omapärase nurga alt lähenetud küsimusele, et mis kujundas autori vaimses mõttes selleks, kes ta on. Muidugi koolid, õpetajad, kaasõpilased. Ja elukestvad sõbrad. Ja raamatud.
Ja vanaema – kui autor teda kirjeldab, tuleb kohe meelde raamatu „Kadri“ vanaema oma karguses ja kanguses. Kadril ei olnud ema, aga Silvia Rannamaal tegelikult oli (aga polnud isa), samas tüdruku esimese sõna püüdis kinni vanaema, kes oli oluline tüdruku kasvataja.
Nii vanaema kui ema olid sõnatundlikud. Ja vanaema oli Märjamaa-kandi murdekeelne, kes puhast kirjakeelt ei osanudki. Lugesin huviga neid väljendeid, mis Silvia Rannamaa sõna otseses mõttes paberile ja tulevikule päästnud on, sest enamik meie keelerikkust kipub ju kahjuks ajalukku jääma. „Luutsis“ ehk keerdus sokid-sukad, „tüka-tomba“ ehk pilla-palla, „pooltehti“ ehk pooleldi, „külatama“ ehk külalist vastu võtma, „maanutama“ ehk laisklema, „raudlema“ ehk vaidlema… Igasuguseid ütlusija nendega seostuvaid näiteolukordi on küllaga. Kõik, kes kirjutavad mälestusi, võiksid teha sellise sõnade peatüki, et meie keele rikkust päästa!
Koolimälestuste kildudest oli mulle kõige huvitavam see õppeaasta, 5. klass, mille Silvia Rannamaa veetis Põltsamaa lähedal Lustivere sanatoorses koolis, seoses oma tuberkoloosiga. See on aasta, kust tuli aines raamatu „Kasuema“ jaoks: vanas mõisas suurtes tubades magamine, talveõhtused jututunnid kobaras ahjusuu ümber, kuri kasvataja, kes südames hea, tüdrukute omavahelised jõujooned.
Raamatu lõpuosas on aga huvitav lugemispäeviku-tüüpi peatükk, kus Silvia kõneleb sellest, millised raamatud tema elu rohkem mõjutanud on, ja mismoodi sama raamatu juurde tagasi tulemine võib olla hoopis teistmoodi kogemus. Huvitav lugu on see, kuidas ta Anton Hansen Tammsaare juurest (kelle „Põrgupõhja…“ romaani ta parimaks peab) jõuab mälestusteni suurkirjaniku lesest Käthe Hansenist, kellega nad eluõhtul koos haiglas olid. See on huvitav! Käthe Hansen kui ektsentrik, neid detaile on siitsealt mälestustest ikka kuulda olnud, aga mul tekkis Silvia Rannamaa visioonist uus huvi tema kohta lugeda. „Tema erakorraline lihtsameelsus ja lapsemeelsus, mingis omapärases, teistest inimestest erinevas maailmas elamine“ ja „mul tekkis paratamatu kaastunne inimese vastu, keda kogu personal ja endast lugupidavad kaashaiged võtsid kui naljanumbrit, kui looduse eksitust“… Lood haiglapalatist päädivad küll sellega, et Silvia ka ei pea vastu ja laseb end haiglast välja kirjutada enne, kui ravikuur läbi. Jah, see legendaarne ja inspireeriv Käthe! Kuidas ta noore neiuna Antonit kosis (ka seda teemat puudutab Silvia Rannamaa ja annab oma versiooni) või kuidas ta sõja ajal pommitamiste ajal, kui Anton juba surnud oli, mehe käsikirju täis kohvritega varjendisse ruttas, ja kuidas ta rind-peale-meetodiga oli oma mehele võimudelt majamuuseumit nõudnud…
Aga tagasi Silvia Rannamaa juurde. Ilus raamat on see oma hingelt, siin on ka looduslüürikat ja ajastudetailikesi. Natuke häirib lugedes mind see, kuidas pole konkreetset reeglit olevikus ja minevikus olemise vahel: mõnikord algab lõik sugestiivse olevikuga ja läheb poole pealt miskipärast minevikku. Ja ehk on natuke häiriv ka see 1998. aasta kollane paber? Mind tegelikult eriti ei sega, sest vähemasti läbi ta ei paista. Mõtlesin, olles ise kirjastaja, kas oleks mõistlik sellele väärt loole teha uustrükk? Oleks ilus küll. Ja oleks kena näha siin-seal teksti juures arhiivifotosid. Aga realistlikult vaadates on see suur hulk tööd ja kultuurkapital paraku kordustrükke ei toeta (minu meelest võiks küll toetada, läheneda nii, et oleneb olukorrast…).