„Lapsepõlv Nõukogude Eestis“, Imre Siil. Hea Lugu 2022, 224 lk.
Miks mõni mälestusteraamat toimib paremini kui teised? Kõige olulisem on kindlasti jutustaja oskus näha oma minevikku lugudena. Ja muidugi hea mälu, oskus detaile elustada. Lisaks: inimese elus peab midagi juhtunud olema, see on seotud tema isikliku keskkonnaga ja tema iseloomuga. Mõnel ju juhtub!
Ja muidugi tekib mälestusi lugedes ka isiklik tasand. Eesti on nii väike, ilmselt tekib absoluuutselt iga eestlase eluloos igal eestlasel ahhaa-elamust. Minule näiteks on tuttav Imre Siili kõige esimene elukoht, Ala kant Taagepera lossi lähistel. Kose-Uuemõisas olen ka korduvalt käinud, hmh, ilma ei saagi ju Tartust Tallinna, tuleb üle Kuivajõe sõita. Sinna Kuivajõkke oleks Imre-poiss kunagi ära uppunud. Ja sealkandi metsa kadus ta kord talvel niimoodi ära, et otsiti taga suure aktsiooniga. Juhtunud lugusid jutustab ta huvitavalt. Ja detailimälu on tal ka. Kuigi olen põlvkond noorem, elavnesid ka minu mälus näiteks grammofoniplaadid oma erinevate kiirustega ja fotopimiku punane valgus.
Samas on ka päris mitu nüanssi, mis mind raamatus häirib. Ei saa muidugi otseselt pahaks panna, aga autor tundub natuke edevana. Ta on vaieldamatult pealehakkaja, tubli inimene korralikust perekonnast. Ja tal oli tõesti mitmekülgne lapsepõlv-noorusiga: mängis pilli, tegeles spordiga, osales viktoriinidel (isegi Arteki prioneerilaagris käis oma võiduga), kirjutas jutte, tegeles näitemänguga, jagas tehnikat. Aga kohati on saavutuste üle lugemisel lihtsalt kirjelduse maik. Tahaksin öelda autorile, et lugejat huvitab lugu. LUGU, kus midagi põnevat juhtub. Ja selle raamatu päästavadki lood, sest õnneks iga mõne aja tagant temaga või talle teadaolevate inimestega midagi juhtub ka.
Omaette küsimus on sellega, kuidas neist lugudest laieneda tasandile, mis lugejat harida aitab. See on tõesti kõrgem pilotaaž, näiteks Andrei Hvostov saab niisuguste lendudega hästi hakkama (kuigi võib vahel seksuaalsusse takerduda, aga see on teine jutt…) Imre Siil ei ole kusagil – vähemasti mitte siin raamatus, ma ta mälestuste teisi osasid pole lugenud – seksiteemadega maitsetu nagu Hvostovil juhtul, aga ta ei oska ka Hvostovi kombel suurelennuliselt seoseid loov ja hariv olla. Tema seosed on lihtsalt mälumänguri tasemel tulistamine ja kipuvad üksluiselt ja kohmakalt mõjuma. Toon näite: kolides jäeti maha maal, mis rahvasuus tuntud kui „Kolm karu“, aga tegelikult on seal neli karu ja ametlik nimi on „Hommik männimetsas“, ja autor on ametlikult Šiškin, aga tegelikult maalis karud Savitski. See on selline nelja-aastase lapse kolimismälestuste sisse kiilutud info, mis mõjus minu jaoks tehislikult. Samas, ehk läheb kunagi kusagil viktoriinis vaja.
Või teine näide: Ala koolimaja oli kõrtsihoone, mida pidas Hella Wuolijoe ema, kes pärit Epp-Maria Kokamäega samast suguvõsas ja autor Imre Siil on kunstnik Epp-Mariaga Tõstamaa vallapäevade paiku koduvalt kokku puutunud ja korra ka külas käinud ning Viivi Luik ning Jaak Jõerüüt olid ka tookord külas. Nojah.
Aga samas, olen tänulik näiteks sellele saadud faktiteadmisele, et pärast 1956. aasta Ungari vabaduspüüete mahasurumist ja toonase poliitiku Imre Nagy vangistamist ja hukkamist hakkasid eestlased panema vaikse protesti märgiks oma lastele Imre nime. Huvitav! Ja kindlasti ma neis „laiendatud memuaarides“ just sellist maailma avardamist otsingi, nii et neelan alla selle, kui mõnikord see avardamine natuke kirjanduslikus mõttes kistult mõjub.
PS. Mis mulle väga meeldib, on raamatu kujundus ja eriti esikaas, mis mõjub nagu päris album, paelaga kinni seotud, aga on tegelikult muidugi foto.