„Vareda“
„Vareda“, Sven Mikser. Rahva Raamatu Kirjastus 2023, 320 lk.
Mõtlen, kas see raamat on teismelistele või täiskasvanutele. Millegipärast arvan, et kuigi peategelane on 16, ei ole see raamat 14-17aastastele sobiv, sest mõjub noorele lugejale natuke liiga… kuidas öelda… rahulikult? Aga kui oled peale kasvatanud täiskasvanukihi, siis hakkab see lugu mõjuma, nostalgiliselt helisema. Elus saab olla vaid üks selline suvi, millesse sa astud lapsena ja tuled välja… mitte enam lapsena. Nii et pigem arvan, et see romaan hakkab elama kategoorias „peategelane on küll lapseohtu, aga lugejateks on täiskasvanud“. Meenus üks raamat, mida ma just küpsemas eas hindan ja kus on ka umbes 16aastane peagelanna: Francoise Sagan „Kurbus, kummaline tunne“.
Aga ajaga on Vareda-raamatus kummalised lood. Ajastu on küll markeeritud, algusest peale hakkab vihjete tegemine raadiouudiste abil, aga see ümbritsev aegruum (kõik, mis mõisast väljas) pole eriti oluline. Sündmused on justkui aegade vahelises ruumis – eks seda on suvevaheaeg koolimajas nagunii. Samas on ju tegevust küll, kokku jooksevad kolm kihti: esiteks reaalajas toimuv suvi ja peategelase esimene armumine; teiseks meenutusliin, noormehe ektsentrikust kunstiõpetaja; kolmandaks lihtsalt lood maailma (kunsti)ajaloost.
Ja ma aimasin juba enne selle raamatu lugemist, et ma ei oska lõpuks öelda, mis ma sellest arvan. Oli küll ilus raamat, jaa, olid sulnid kirjeldused, õrn rütm, kõike oli… Aga.
Aga võibolla oli asi selles, et umbes nädal enne „Varedat“ lugesin ma üle Viivi Luige „Ajaloo ilu“. Mulle tundus neis kahes raamatus olevat sarnaseid jooni. Samamoodi lummas justkui paigal seisev aeg ja kusagil ümber maailmas toimuv ajalugu. Ja nende kahe raamatu võrdluses… „Ajaloo ilu“ on minu jaoks klass omaette!
Aga see selleks.
Mulle meeldis, et kogu „Vareda“ oli sordiini all. Siin oli süžees markeeritud perekonna- ja külasaladusi, oli kirge, oli hetki, kus midagi justkui hakkas juhtuma… aga ei, siiski ei. Mitte kusagil ei pandud gaasi põhja. Ja samas toimus selle ootuse ja sordiini all vaikne muutus. Poisist oli saamas mees (oma murrangulist vanust – 16 – rõhutas ta korduvalt) ja nõuka-ajast oli kohe-kohe saamas Eesti aeg (igaks juhuks öeldi raamatu lõpuotsas ka otse välja, et tegu on 1991. aasta suvega). Olid veel viimased päevad sellist elu, mis kohe läbi pidi saama.
Ja mulle meeldis olustik, vana tühi mõisakool. Uurisin igaks juhuks üle, Vareda-nimelist mõisa pole tegelikult olemas. Aga niisuguseid mõisakoole on siiani alles, mulle meeldib neid kirjanikuna külastada ja tunda, et neis on ikka veel see eriline õhustik, mida 21. sajand pole ära võtnud. Mina, muide, veetsin oma 16-aastase suve samuti maamõisas, st vanas kultuurimajas raamatukoguhoidjana. Vahel ei käinudki terve päeva jooksul mitte kedagi, vaid kärbsed sumisesid ja tolm tantsis päikeseviirgudes… see unine turvaline rahu „Vareda“ mõisas mõjus mulle seetõttu väga autentselt.
Lugesin kusagilt, et raamatu põhjal hakatakse filmi tegema. Tore, aga natuke kahju ka. Sest „Vareda“ on selline raamat, mis mul filmina silme ees jooksma hakkas nagunii. Sellise rahuliku stiilse Eesti filmina. (Ja minu jaoks on see kõige olulisem näitaja: kas raamat hakkab filmina jooksma või kipub jääma seletamiseks. “Vareda” linastus täiega ja see on kompliment!)
…aga kahju on sellest, et tulevikus muutuvad need raamatulugejate-filmid niisiis ühenäolisteks. See häda juhtub muidugi iga raamatuga, mis filmiks tehakse.