„Väikese käpa jälg“

„Väikese käpa jälg“, Silvia Rannamaa. Eesti Raamat 1985, 96 lk.
Mul oli lapsena palju lemmikraamatuid, aga samas, tõtt öelda ei mäletagi, et ma sellises kategoorias mõelnud oleksin. Raamatud olid kõikjal mu ümber ja oli kombeks midagi võtta ja üle lugeda, ning kindlasti oli üleloetavate hulgas see, justkui ise mu lemmikloomake: „Väikese käpa jälg“. Mulle meeldis, et ei olnud võimalik öelda, kas see raamat on kirjutatud lastele või täiskasvanutele. Mingisugust hinnaalandust pole, autori elu lood ja loomad on lugeja ees, ausalt, siiralt ja kaasatundmisega. Aga puudub võimalus öelda: kes on antud teose sihtrühm.
Ja see ongi see ürgne komme, ammustel aegadel ei olnud eraldi lastekirjandust, olid vaid Lood, mida elava tule saatel jutustati.
Huvitav, et just loomalood on sellega hakkama saanud, et nad on läbi aegade tulnud nii, et neil pole sihtrühma, nad sobivad ikka kõigile. Samasugused universaalsed loovestjad on ju näiteks James Herriot või Gerald Durrell.
Igatahes, kui tegin kord kümme aastat tagasi meie kirjastuse loomalugude sarja raamatut („Hiir püksis“), siis kirjutasin esimese lausena endale spikriks just nii: „Nagu „Väikese käpa jälg““. Ja sündiski raamat, ka minul, mis sobib nii lastele kui suurtele.
Kas ma seda käpajäljekese-raamatut ka tegelikult toona üle lugesin, ei mäleta. Praegu lugedes suudan ma igatahes täiesti värskelt kaasa elada ja taas kord imestada seda, kui aus on Silvia Rannamaa. Ta on inimene, kes teeb vigu. Ta ei ole loomadest parem ja targem, vahel saab ta alles takkajärgi aru, mida loomake talle öelda proovis. Aga mis peamine: ta armastab loomi.
Siin raamatus on ka inimtegelasi, kes loomi ei armasta. On näiteks üks uljas krantsike, kellele lüüakse pulmaskäigul hang kerre ja lennutatakse loom niimoodi hangu abil üle aia… Paar sellist hirmsat kohta siin on, aga enamik tegelasi on koera/kassiarmastajad. Lastel ja täiskasvanutel siin lugudes vahet ei ole, ühtemoodi narrusi ja tarkusi tuleb ette kõigis vanustes.
Märkan nüüd, tänapäeva filtriga, et enamus selle raamatu lugusid toimub Eesti kultuuriloo ühes epitsentris. Kassari poolsaarel. Voldemar Panso memuaaridest meelde jäänud ekstentriline vanamemm Lepa Anna on ju seesama kuulsa Nurri perenaine, märkan nüüd. Ja kas see Ellen, kes päästis ära hanguga üle aia virutatud koerakese, võiks olla Ellen Niit? Aga üks lugu, mis kõneldud ilma nimedeta, meenutab mulle vägagi Maarja Unduski lugu oma emast-isast ehk Ellen Niidust ja Jaan Krossist. Kuidas ema-isa panid tütrele koera saamiseks suured kohustused ja kuidas tütar neid täitma asus… ja mis siis edasi sai. Ja kas see nooruke külaline, kes kass Trolliga konkureeris diivanil magamisele, võiks olla Silvia Rannamaa kirjasõber-kasutütar Silvia Mälksoo? Tallinnast toodud kuulsa suguvõsa kassi perekonnanimeks on aga Ots, kas Georg Otsalt tulnud? Päris huvitav oleks niimoodi loomasid pidi asuda Eesti kultuurilugu nuhkima, näiteks võiks järgmine sammuna välja uurida, kas „Minu isa Georg Ots“ raamatus on sees selle kassi ema lugu.
Aga see on juba niisugune… inimeste elus nuhkimine. Kultuurilooline lisaväärtus. „Väikese käpa jälje“ suurim väärtus on minu jaoks see, millise jälje on need lood jätnud mu südamesse. Need on kõige tavalisemad loomad, kassid ja koerad, justkui ei midagi erilist. Aga nad on nii eriliseks kirjutatud! Millised isiksused! Imetlen neid väljendeid ja humoorikaid kõrvalpilke, kuidas autor on koerad-kassid elama pannud, ja muidugi imestan, kuidas ta kõike seda mäletas (raamatu avaldamise ajal oli Silvia Rannamaa ligi 70). Algusaja lood on tema lapsepõlvest, mõni lugu on tema sõbranna oma, mõni Kassari külakondsetelt, enamik siiski tema endaga seotud. Kõik need on alguse ja lõpuga elulood, mõni lõpp on kurb, aga autor ei pigista pisarakohti, pigem jutustab vahedalt ja kiirelt. Iga elu ju lõppeb mingil moel: mürk, kuul, kadumaminek, isegi oma ema käest raputada saamine võib kassipoja tappa… Juba lapsena nautisin ma ka neid surmasid omal moel, sest surm on elu osa, paraku lastel on sellest infost pigev puudus.
Märkan ka seda, et olen siit raamatust saanud palju sellist loomakasvatusinfot, millest ma elu jooksul pole olnud nõus loobuma. Lugesin „käpajäljekest“ 11aastaselt, kohe ilmudes, just samal suvel olin saanud oma esimese isikliku kassi. Ja ma võtsin teadmiseks, et emane loom peaks saama vähemalt korra elus poegida. Ja et rotimürk võib olla ohtlik ka kassidele-koertele. Ja et inimkätt ei tohi kutsikale mängimiseks anda. Lugedes tunnen aina ära neid kohti, mis olin justkui unustanud, aga nüüd kohtan kui vanu tuttavaid ja saan aru, et need lood on minu maailma vundamendiplokid. Kuidas loomad aimavad ette maavärinat või seda, et nende pojad tahetakse ära hävitada. Kuidas äikesehirm võib anda koerale tiivad. Kuidas kass võib jalutada uude koju ja hakata nende kassiks. Nii on, nii on!
Kui „käpajäljekeses“ üldse midagi on vananenud, siis ehk arutlev sissejuhatus. Aga mulle meeldib see ka, mõjub omamoodi nostalgiliselt. Pealegi on see vananemine pigem tunnetuslik, õrnalt õhus. Mitte mingisugust nõuka-pitserit raamatul pole. Kusagil Silvia lapsepõlves toimub linna pommitamine ja kusagil hiljem figureerivad sõjas käinud mehed, aga pole mainitud, kes pommitas (nojah, teadagi) ega seda, mis poolel mehed sõdisid (ja see polegi tähtis). Ajastumärke muidugi on, kasvõi kassipoegade merekooli minek, aga suures plaanis võib öelda, et „käpajäljeke“ on täiesti aegumatu inimese ja looma ja armastuse ja vastutuse lugu…