„Üks päev minu ema elust“
„Üks päev minu ema elust“, Kärt Hellerma. Hea Lugu 2021, 160 lk.
Olin tegelikult mõnda aega kurb, sest lootsin Kärdi mälestusi kogu täiega meie kirjastusse saada, aastaid olin talle meelde tuletanud, et palun kirjuta… Aga siis… harjusin ära ja hakkas meeldima. Meie kirjastusse kirjutas Kärt raamatu oma vanaema-vanaisa maalapsepõlve aistingutest pealkirja all „Lõokeselumi“, aga siin kaante vahel on tõestisündinud lühijutud erinevatest ajastutest. Kaks raamatut on ka üsna erinevas keeles ja rütmis.
Tõsi, „Üks päev minu ema elust“ on korraga erinevates keeltes ja rütmides, see on dokumentaalaineliste lühijuttude kogumik, üks neist on andnud ka pealkirja. Omamoodi teraapiline mõte: minna sisse oma ema nahka ja kujutada ühe päeva jooksul tema elu, valgudes muidugi kõikjale mujale, sellest päevast välja. Kärt esindab seda põlvkonda (ja seda sugu), kes pidi olema tubli-tubli-tubli. Ridade vahel, aga vahel ka otsesõnu tegeleb ta selle teemaga, enda tublidusetaagast vabastamisega. Emategelane on teadlik, et tal on vari. Ta käib õpetamas vanglas ja talle meeldib, et seal on normaalne, et inimesel peabki olema vari. Aga kui ema vanglaväravast välja astub, peab ta taas astuma maailma, kus kõik on kodeeritud „oma varjust üle hüppama“. Justkui see oleks võimalik.
Ema kaudu kõneleb Kärt ka iseendast, ehk siis: toimub ema sisekõne sellest, mida tema ämm mõtleb tema tütrest. Kolme erineva põlvkonna naised, kolm isiksust. „Ja sa ei saa kunagi mehele, sest sa ei oska mitte midagi!“ Sellised laused madaldavad ja seovadja millega paljud selle põlvkonna naised ühendust tunnevad. Siin-seal on lugudes nõuka-aegset olustikku, näiteks tavalised inimesed versus välismaa-sugulastega inimesed. (Kaks lookest tunduvadki sellised, millest oleks saanud alustada täiesti erinevat jutukogu: „Kuidas Ülle isa mulle peksa tahtis teha“ ja „Kuidas ma Sirje bussist maha jätsin“. Samasse ansamblisse võiks kuuluda ka „Kuidas sõiduõpetaja mind õpetas“.) Aga samas on neis novellides palju ebamaist, lausa taevalikku, igatsust teispoolsuse järele. On sõna otseses mõttes puude kallistamist ja puu(mõtete)ga üheks saamist. Vanalt tammelt tuleb pilt Kärdi pähe kunagi puu külge poodud mehest, jaa, mina usun, et niisuguseid mälu-ülekandeid juhtub. Ja on võimalik, et Kärt nägi oma haiget lapsepõlvesõpra taevalael täpselt tema surmahetkel. See raamat on ju dokumentaalne, aga enamik sellest on loetav ilukirjandusena, ilma et peaks endalt küsima: on see tõesti nii?
Ja parimates kohtades saavad kokku olme ja ulme, maine ja muinasjutuline. Minategelane peab sortima oma lapsepõlvekodu kraami, viskama seda suurtesse prügikottidesse ja vedama hoovi. Kõik need mälestused, lein, arusaam sellest, et kõik jääb ikkagi alles… ja siis prügikoti avamine, et veel viimast korda millelegi suud anda. Muidugi, asjad elavad omal moel. Olin enne Kärdi raamatut just lugenud Andrus Kivirähki „Mälestusi“, kus just nimelt asjad monoloogi ppidasid ja justkui sealt Kärdi sõrmede vahelt prügikotist veel midagi hõigata soovisid…