“Undi-jutud. Mälestusi Mati Undist”
“Undi-jutud. Mälestusi Mati Undist”, koostanud Kalev Kesküla, Hermes 2008, 368 lk.
Nagu vahel koduriiuli raamatutega juhtub, oli see lihtsalt istuma jäänud, sest äraviimise kohustust polnud, olin küll lehitsenud ja siinseal isegi tsitaate ära märkinud, aga vähemalt 80% oli siiani lugemata. Otsustasin nüüd Undi-lainele asuda ja raamatu korralikult algusest lõpuni ette võtta.
Küll on hea, et nii kiirelt (ilmselt vahetult pärast Undi surma) tekkis see idee, panna kokku mälestuste kogumik. Kui paljud neist meenutajatest on praeguseks juba teises ilmas… Reet Neimar, Jaan Isotamm, Raivo J. Raave, Ülev Aaloe, Liina Pihlak, Jaak Rähesoo, Kalju Komissarov, Andres Tolts… Fotodega varustanud Vaino Vahing… Ja koostaja ise, Kalev Kesküla.
Raamat on jagatud suurteks teemadeks: Unt loomingus, Unt Voorel (koduküla-juurtejutt), Unt Tartus, Unt Mustamäel, Unt teatris, Unt Kadriorus. (Tundub, et on puudu Unt Lasnamäel ja kindlasti on puudu Lii Undi lugu, aga nagu ka Kesküla ütleb avasõnades, kõiki Unti-puutunuid ta meenutama keelitada ei suutnud.)
Unt ise oli eklektika armastaja ja see raamat ongi kokku pandud kildudest. Oma autorluse on siia andnud tubli mitukümmend inimest (kirjastajana mõtlesin eelarvele… on ju teada, et igasugune kogumik läheb väga palju kallimaks kui ühe autori raamat, sest mis kõige rohkem maksab, on just kirjutama asumise vaev… Aga raamatut on toetanud lisaks kulkale ka kultuuriministeerium, ilma sellise toetuseta nii massiivset kogumiiku teha ei saaks.)
Mulle meeldis väga Jaan Isotamme lugu, nii aus ja omamoodi. Kui üks neist väga paljudest esile tõsta. Suur osa lugusid ongi jutustaja enda kirjutatud. Osa lugusid on intervjuude põhjal vormistatud monoloogideks. Osa on jäetud intervjuudeks (mina oleks pigem teinud need kõik monoloogideks, stiiliühtuse nimel). Osa on teatritehnilised, osa kirjandusloolised, aga enamik neist kõneleb inimesest, loojast ja keskkonnast tema ümber. Unt ei olnud lihtne inimene oma lähedastele, ta oli pühenduja, solvuja, edasiliikuja. Võibolla oleks ta uuel ajastul saanud aspergeri diagnoosi oma eripärade eest. Ja samas, ma arvan, olud hoidsid teda, inimesed hoidsid.
Mäletan, kui olin Kiur Aarma telesaate “Õhtul õhus” toimetaja, kutsusime sinna Undi juttu ajama ja Unt jäi keset intervjuud vait. Paus kandis… kuni ei kandnud… kuni hakkas jälle kandma… Unt lihtsalt põrnitses enda ette ja mõtles millegi peale. Kiur meenutas hiljemgi seda, säravisilmi… see oli justkui geeniuse puudutus, midagi nii ebatavalist kogeda. Eks ta lõpuks ikka paar sõna ütles.
Kes on lugenud Undi raamatuid ja näinud teatritükke, see leiab siit raamatust mitmeid köögipoole-teemasid. Ma mäletan, kuidas “Priius, kallis anne” algas laval mingi kentsaks karjumisega. Nüüd sain teada, kust see tuli.
Mitmes loos kõlab “oleks”-kahjutunne. Oleks ikkagi võinud veel romaane kirjutada. Üks konkreetne elektriteemaline romaan oli välja töötatud, aga jäi tegemata (“Öös on asju” oli ka elektrist, aga polnud see). Aga teater tõmbas endasse, nii intensiivselt… nagu Maria Avdjusho ütleb, teatriinimesed lendavad nagu ööliblikad valgusesse, kuni saavad hukka ja midagi ei jäägi justkui alles. Muidugi, jäävad legendid. Andrus Vaarik jutustab tohutu entusiasmiga ühest tükist, “Väike häärber” Salme tänaval, mida väga vähesed nägid, aga mis oli nii geniaalne lavastus, et see tuleks uuesti teha. Äkki ta kunagi ise teeb?
Siin raamatus on nii palju erinevaid kihte ja kilde (ma näiteks ei kujutanud ette, milline superstaar Unt oli teatud ringkondadele pärast “Kollase kassi” ilmumist)… Mihkel Muti kirjutatud Undi elulooraamatut pole ma veel lugenud, aga olen kindel, et need “Undi-jutud” täiendavad vastilmunud elulugu omal moel ja on omal moel kindlasti rikkamad, sest siin on nii palju erinevaid vaatepunkte.
Kui midagi sellele raamatule ette heita, siis… ma ei saanud aru toimetamise põhimõttest. Mitmel pool oli jäetud alles autori tekst, ka siis, kui ta eksis faktide vastu, ja joone alla oli kirjutatud õige fakt, sulgudes “toimetaja märkus”. Paneb autori ju natuke rumalasse olukorda? Täpsustused joone all, seda küll, aga faktivead võiks pigem ära parandada. Samas oli omamoodi huvitav neid mäluvigasid märgata ja vaadelda