„Mälestused” 1 ja 2
„Mälestused 1. Eesti doomino. Eelmälestused“, Mihkel Mutt. Fabian 2009, 133 lk pluss fotopoogen.
„Mälestused 2. Võru tänav. Lapsepõlv“, Mihkel Mutt. Fabian 2009, 133 lk pluss fotopoogen.
Mihkel Muti mälestustesarja algus. Mulle meeldib, kuidas Mutt oma mälestused lahendas, lugeda on mõnus pisemate portsudega, aga arvan siin nägevat ka kirjastuslikku vaistu: nii saab ju inimesi rohkem raamatuid ostma, üks väike raamat korraga.
Eelmälestused on sellest ajast, mis oli enne autori enda sündi. Õigemini algab kõik ikka tavalise memuaarina, esimeste isiklike mälestustega, ja takerdub siis sellesse, et kust ta tegelikult tulnud on. Et kedagi mõista, tuleb vaadata tema tausta ja juuri. Tuleb pealkiri „Stopp!“ ja otsus minna kaugete aegade taha.
Muti ema ja isa kandsid juba enne teineteise leidmist sama perekonnanime ja olid omavahel sugulased (kaugelt, aga „vähem kui seitse põlve“). Muti suguvõsa on pärit Tuhalaanest – Viljandimaa külast, kust on pärit muide minu esimesed mälestused, mu lapsepõlveaastad. Aga tema enda isa lapsepõlv möödus hoopis Washingtonis ja New Yorkis, ta isaisa oli sõjaväelane, Riigikogu liige ja diplomaat. Nii kirjeldab Mutt (juba mälestuste teises osas, Tartu lapsepõlves) oma kentsakat mulli. Tundub uskumatu, aga nõukogude Tartu äärelinnas asus majake, kus koduseks keeleks oli inglise keel, küpsetati ameerikalikku kõrvitsakooki, tehti Ameerika fotokaameraga pilte ja aias kasvatati ookeani tagant pärit seemnetest kõrget maisi. Suur osa mööblist-nõudest oli aga pärit suguvõsale kuulunud Kiidjärve mõisast.
Nii et kui Mihkel Mutt tundub vahel kuidagi epateeriv, siis see on sellepärast, et ta ongi meie, talupojakultuuri mõistes nagu aadel (küllap nad Lennart Meriga seeläbi teineteist leidsidki, minu meelest on nad sarnase taustaga ja sarnased inimtüübid). Ahjaa, vaarisa oli Mutil kuulsa Cimze seminari lõpetanud ja koolijuht.
Väga inspireeriv ja ikka veel meeles püsiv alateema on küsimus, et mis Mihkli isaisa Victor Mutiga – sõjaväelase ja diplomaadiga – siis ikkagi edasi sai pärast seda, kui ta kinni võeti. On mitu vihjet selle kohta, et mees jäi nõukogude võimu käes ellu ja aitas nõukogude vägesid oma strateegilise ajuga kuni 1945ndani Berliini alla välja ning alles siis koristati ära. Võibolla tänu sellele koostööle pääseski perekond edasisest kiusamisest-küüditamisest? Ei tea, aga Mutt ise on need faktid välja toonud ja nende ümber spekuleerinud. Tema arutelusid on huvitav lugeda: nuhkimiskultuur, eestlaste erinevad „rassid“, töökasvatus jne. Ja korduvalt jõuab ta tagasi selle teema juurde, et ta teadis juba varasest lapseeast peale, et ta on teistsugune, nende pere pole selline nagu teised.
Mina suudan nõukogude ajastu hirmukultuuri vaid ette kujutada. Ja peab ütlema, et Muti mälestused ei mõju eriti hirmsalt J. Kõlama jääb ikkagi väikekodanlik omamoodi turvaline maailm, kuigi ta sõnades mitu korda kinnitab, et ta lektorist isa oli hirmu täis ja ütles, et „meid kindlasti jälgitakse“..