„Liblikas, kes lendas liiga lähedale“
„Liblikas, kes lendas liiga lähedale“, Mihkel Mutt. Fabian 2023, 464 lk.
Seda raamatut oli raske lugemiseks saada, ootasin suurtes raamatukogudes järjekorras, osta ei soovinud (koju soovin osta vaid neid, mida enne olen lugenud ja kindlalt tean, et üle soovin lugeda), isegi Mutilt endalt küsisin, aga ta vastas, et eks ole seda juba arvustatud küllaga… Oi, kui rõõmus olin, kui lõpuks sattusin esinema ühte maaraamatukokku, kus Unt vaatas rõõmsalt uudiskirjanduse riiulilt vastu, ilma mingi järjekorrata! Nii saigi minust veel ühe raamatukogu lugeja.
Olgu öeldud, et ma olen nii Undi kui Muti fänn ja seda eelkõige nende kui isiksuste, kui inimtüüpide, kui kirjanduslike tegelaste fänn (kõik muu austus tuleb ka, aga mitte nii kirglikult.) Ja tegelikult meeldis mulle Undi kui tüübi kujutajana rohkem Kalev Kesküla koostatud kogumik „Undijutud“, see oli emotsionaalsem, pakkus palju erinevaid vaatenurki, osa neist nurkadest väga soojad ja isiklikud. Samas on Muti raamat vajalik monograafiana ja annab rohkem võimalusi edaspidiseks, kui keegi soovib kirjutada näiteks dokumentaalainetel romaani, mille peategelane on Mati Unt. (Ma arvan, et soovib! Kunagi, keegi. Sest Unt on nii huvitav kuju.) Igal juhul on aines fikseeritud.
See raamat on kultuurilooline, mitte ilukirjandus. Lugeda oli mõnes mõttes väga mugav, sest peatükid on autoril korralikult läbi hekseldatud, kohati on ta isegi peatüki pealkirjas viite pandud, kellele ta antud tükki soovitab ja kellele mitte: keda kirjandus ei huvita/keda eraelu ei huvita, see võib üle hüpata. Aga samas ei olnud mul mitte kõike seda teksti mugav lugeda, sest iga mõne aja tagant märkasin mingit mulku oma teadmistes, millest tuli kas üle hüpata või uurima asuda, et mis värk sellega siis on. Kui palju saab eeldada, et lugeja teab? „Ka Õpetaja tänaval arutati antud asja.“ Mida see tähendab? Mis seal Õpetaja tänaval asus ja mida see tähendab laiemas kontekstis, kui seal midagi arutati? Kui mina täna seda ei tea, on nadi… Aga raamat peab vastu pidama ajaproovile. Kümne ja kahekümne aasta pärast on neid lugejaid veel rohkem, kes ei tea, mida see vihje peaks tähendama. Selliseid väljakutseid oli raamatu peale kokku päris palju. Toimetajana oleksin ma palunud lisada üheti mõistetavaid, selgepiirilisi karkasse. Jah, ma tean, et igasugune kultuurilooliste raamatute toimetamine ongi keeruline, sest neid „täisharitlasi“, kes kõigist nest vihjetest aru saavad, ei tohi ju ka liigse nämmutamisega solvata
.
Ajastu(te) laiemal kirjeldamisel tekkis mulle siinseal uut perspektiivi ja olen selle eest tänulik. Mutt üldistab vahel üsna julgelt ja meeldejäävalt. Näiteks: „60ndate inimestel polnud pilgud enam nii sünged kui 50ndatel, aga ka mitte nii iroonilised kui 70ndatel.“ Tõestada neid pilke ei saa, aga meelde jääb see lause elu lõpuni. Samas raamatu lõpus on tema mõttevoog, kus ta jagab kultuuritegelasi legendideks ja mittelegendideks, see mulle ei meeldinud, ei tekkinud äratundmist.
Aga meeldisid üles loetud vanad kohtumispaigad, õllekad, veinikad, jutuained, jõujooned. Meenuvad ka Muti mälestused, mõneski mõttes on sarnane stiil (Üks asi, mida Mutt armastab, on suvalised kiilud sulgudes, nagu näiteks see siin.) Olgu ka öeldud, mis mulle üldse ei meeldinud: see, et Undi elu viimane armumine niimoodi nime ja spekulatsioonina kirja on pandud. Vaat see nimi oleks minu meelest võinud jääda pieteeditundeliselt peitu.
Raamatus on väga palju viidatud, millest iganes jutt, on kohe juures viitenumber, viide mõnele raamatule või ajakirjale. Mina ei viitsi lugemise käigus raamatu tagant viiteid otsida, see tundub liiga suur nn liikluskatkestus. Mulle meeldib, kui viited on kohe lehekülgede all, siis on suurem tõenäosus, et mu pilk korraks alla hüppab, ma haagin sellega ja need viidatud raamatud jäävad mu radarile.
Samas, kõige taga oleks võinud olla Undi täielik näidendite, lavastuste, romaanide ja juttude kokkuvõte, tõsi, siis oleks see raamat küll veel paksem olnud.
PS. Üks killuke ajastust ka siia jutu lõppu. “Loomingus” ilmunud jutustuse eest sai kirjanik riigi poole aasta keskmise palga. Meie tänapäeva rahas oleks see 6×1904 eurot. Olid ajad…

