“Kuldne kroon”
Viivi Luik „Kuldne kroon“, EKSA 2023, 295 lk.
Nagu Viivi ise raamatus ütleb, hea kunst on see, mis sinus endas midagi äratab. Ma kulgesin autori radadel ja samas avastasin eneses mälestusi, mille olemasolust mul aimugi polnud. Meenus näiteks, et ka mina olen talvel salaja heintesse lugema läinud… ja meenus, milline oli Viljandi vana bussijaam… Ja nii mitmelgi puhul meenus, et kusagil on see Suur Saladus, mida inimene vahel korraks riivata saab.
Osaliselt võinuks see raamat ilmuda sarjas „Kirjanikud omavahel“, kus kirjanikud meenutasid oma elu kokkupuuteid teiste kirjanikega. Aga Viivi Luike pole siinkohal kammitsenud sarja reeglid, ta on oma portreelugude kangelasteks valinud just need, keda ise on soovinud. Mõni neist on kirjanik, nagu Viiding, Unt, Mihkelson, Kaplinski. Mõni on raamat, nagu Tammsaare. Mõni on muudmoodi tuntud ja saame teda uutmoodi tundma, näiteks Vello Salo. Mõni on hoopis tundmatu suurele publikule. Aga mis neid kõiki ühendab: nad on kõik siitilmast lahkunud. Kes ammu, kes alles hiljaaegu. Ja kõik nad olid erilised inimesed, olid Saladuse Kandjad.
Portreteeritavatest tundsin ise ka õige põgusalt mõnda… ja kõige säravama isikliku mulje jättis mulle neist Viivi Luige ema. Ka mina mäletan, mismoodi tal kõik kirja pandud oli, kui äkki midagi ununeb, ja kuidas ta seda kausta uhkusega näitas. Mäletan ka ühte armsat detaili, mida minu meelest pole Viivi kusagil (veel) kasutanud. Emal oli Viljandi kodus seina peal rida vanu kellasid, kõik tiksusid. „Saan nendega siin iga päev tegeleda,“ ütles ta. Sättis õigeks, tõmbas käima. Nagu kellade lasteaed, koduloomade aseaine. Lummav ja armas naine.
Lisaks Viljandile ja Viljandimaale on raamatu tegevuskohad laiahaardeliselt üle ilma, elegantselt viib autor meid vahel poole lause pealt ajas ja ruumis mujale. Ta on olnud-elanud Itaalias, Soomes, New Yorkis….
Ja paralleelselt lugemisega täitub soovi(tuste)list: milline hulk raamatuid, filme, kunstiteoseid siit lehekülgedelt läbi käib, ja kui neid ei tea, siis jääb kindlasti nii mõnigi sügavus tajumata.
Ja paralleelselt lugemisega tuleb peale luule lugemise iha. Täiesti vabal, sundimatul moel tsiteerib autor erinevaid luuletajaid – Viidingut, Runnelit, Ristikivi, näiteks – ja sulatab need read niimoodi oma teksti sisse, et need saavad „trükitud me lihasse“, kui teda ennast parafraseerida.
Ja veel. Kui muidu olen minimalistlikus faasis, siis… üle pika aja sooviksin raamatut koju osta, mitte lihtsalt tagasi teistele lugeda viia. Siin on nii palju mõtlemise ja ütlemise ilu, tahaks vahel üle lugeda.