„Ajaloo ilu“
„Ajaloo ilu“, Viivi Luik. Tuum 2011, 174 lk.
Ma mäletan, kuidas ma esimest korda Viivi Luike kohtasin, see oli aastaid tagasi Viljandis „Viljandi“ kohvikus, ta vaatas korraga mulle otsa ja igale poole mujale ja ta hääl oli nii ootamatult… tulnukalik.
Ja ma mäletan, kuidas lugesin Jaan Kaplinski raamatut sarjast „Kirjanikud omavahel“, kus ta Viivi Luige kohta ütleb, et Viivi on tulnukas.
Ja mäletan, kuidas ma kunagi ülikooli alguses lugesin „Ajaloo ilu“, ega ma sellest päris lõpuni aru saanud, aga sellest sain aru küll, et autor on väga andekas.
Nüüd lugesin raamatu üle, proovides pöörata tähelepanu sellele, mis siin sõnade ja lausete ja lõikudega toimub. Autor kirjutab nii, et ta ise sellistele asjadele tähelepanu pöörama ei pea, ta lihtsalt suudab saavutada seisundi ja voolata, olla oma tulnuka-maailmaga ühenduses. Aga takkajärgi saab lugeda ja seda küsida: kus on need sillad, ühenduskohad? Mille kaudu see autor oma maailmade vahel ringi liigub?
Siin kaante vahel on üks üsna aeglane lugu. Tasapisi juhtuv olukord on seotud kõige muuga, kogu maailma ajaloo ja ka kogu tuleviku iluga. Kuidas Viivi Luik seda teeb, et ta konkreetsetest stseenidest suudab sujuvalt minna hoopis uude kümnendisse või teise geograafilisse asukohta? Ja kuidas need Issanda Inglid seal ringi liiguvad, kas ka nemad on sillad?
Ma sain uurides oma küsimustele vastuseid. Imetlesin neid, nagu ma neid nimetama hakkasin, maailmade vahelisi sildasid.
Aga lugedes märkasin veel midagi erilist, ootamatut ja üllatavat.
Kuigi see lugu on justkui konkreetne, on ta samas kuidagi… salapärane. Mäletasin seda ka esimesest lugemisest. Mis on selle salapära sisu? On see maailm, see ajalugu? Need sillad, need inglid?
Siis märkasin, et vastus on otse kõige keskel ja otse silme ees. See on fakt, et autor ei nimeta mitte kunagi peategelase sugu.
See on alati ja igal pool „tema“. Keegi, kes on sattunud Riia juudi soost kunstniku Lioni modelliks ja nende kehad on neid kokku tõmmanud, aga Lion on saanud sõjaväekutse ja pidanud Moskvasse minema tädi Anna lapsepõlvesõbrale pugema, et saada “rahu ajal tegevteenistuseks kõlbmatu” templit, ja „tema“ on jäänud Riia korterisse Lioni ootama, ja kogu juudi suguvõsa aktsepteerib seda „tema“ ootamist, sest selles ootamises on noore siira amusuhte toorest tugevat jõudu. Tema ootamist on vaja, et Lion õnnelikult tagasi tuleks.
Oo, see eriline eesti keel. Me saame kirjutada loo, kust on võimalik soovi korral välja lugeda gay-armastuse lugu, või hetero-armastuse lugu, kuidas iganes lugeja õigeks peab. Kogu see lugu on justkui vaakumis, nagu see „tema“ ootamine seal Riia korteris nagunii on. Ta ei tohi teha häält, ei tohi panna põlema tuld, sest sinna korterisse on ju tulnud sõjaväekutse. Ta liigub ringi hämaras, vaikselt ja anonüümselt, ja osa sellest vaiksest anonüümsusest on isegi see, kes „tema“ üldse on. Poiss või tüdruk.
Ma olin sellest hüpoteesist rabatud, aga kuna mu taipamine juhtus kell kolm öösel, kui inimesel pidureid peal pole, siis kirjutasingi kohe Viivi Luigele. Ta vastas hommikul: jaa, nii see ongi.
„Sul on haruldaselt täppi minev küsimus! Raamatut kirjutades mõtlesingi peategelase soo lahtiseks jätta. On tema. Sel ajal oli see Eestis nii võõras asi, et selle peale ei tulnud keegi.
Tõlkijatest küsis ainult saksa keelde tõlkija nõu, tal polnud võimalik sugu lahtiseks jätta, keel ei lubanud. Teised tõlkijad tõlkisid ilma küsimata kohe tüdrukuks.“
PS. Originaalis ilmus „Ajaloo ilu“ aastal 1991. Kaks aastat enne „Piiririiki“.
Vaat siis, kui Viivi Luik oleks tookord saksa keele tõlgile vastanud, et kirjutagu see tema meessooliseks, siis oleks ilmselt ka teistesse keeltesse läinud nii ja „Ajaloo ilust“ oleks saanud gay-romaan.
On meil ikka eriline keel.