„Kohtumised loomadega“
„Kohtumised loomadega“, Gerald Durrell, tlk Meelike Palli. Kirjastus Valgus 1993, 144 lk.
Selle raamatu võiks eesti keeles uuesti välja anda, sisu on seda väärt. 1990ndate kollakas odav kergelt läbipaistev paber ja kahtlane klamberköide ei tee lugemise alustamist ehk mõnusaks, aga kui juba sees oled, siis naudid täiega.
Millisest Durrelli eluetapist see raamat kõneleb? Kõigist! Siin on segi lugusid nii ta lapsepõlvest, noorusest, keskeast kuni aastani 1958, mil selle raamatu originaal ilmus. Lood on kirja pandud BBC loomateemaliste raadiosaadete põhjal. Ja Gerald Durrell on geniaalne jutustaja. Mul tekib vahel jälgides küsimus: kuidas ta seda kõike küll täpselt mäletab? Ahjaa, kusagil „Minu pere ja muud loomad“ raamatus on mainitud see, et väike Gerry pidas juba lapsena loodusvaatluste päevikut. Küllap pidas ta neid päevikuid terve elu edasi ja tänu sellele harjumusele suudabki neid olukordasid nii detailselt kirjeldada.
Siin on kõike, mis loomade maailmas ette tuleb, eriliseks teeb asja see, et tegu on peaaegu alati eksootiliste-imeliste tegelastega. Ma pole kogu Durrelli pagasit lugenud, aga praegu küll ei meenu, et ta sõnagi kassidest kirjutanud oleks, koertest kunagi küll, sest koerad olid ta lapsepõlvekaaslased. Siin raamatus koertest pole, see-eest saab teada näiteks jõehobudest, tigudest ja ämblikest… Ja elust. Elu on pidev konkurents, kus vaja kusagilt süüa saada ja end kehtestada, et oma sugu jätkata, niisama lihtne see on. Mees püüab naist, noor tapab vana. Durrell ei pea ütlema, et need loomad käituvad „nagu inimesed“, sest seda märkab taiplik lugeja ilma ütlematagi. Sipelgate orjapidamine ja sõdade massistseenid meenutavad inimeste maailma väga võikalt.
Enamik surmastseene ei ole aga traagilised, surm on elu osa ja neutraalne, Durrell oskab oma sõnadega asjale sageli väga õrna ja rahiustava huumorivarjundi lisada. Aga siinsamas on ka tema kiindumuste lood, tõeline emotsioonide virrvarr. Durrellil ei olnud lapsi, aga mõned tema hoolealustest (näiteks viburskorpion ja sipelgaõgija) muutusid talle inimlaste aseaineks. See on hea jutuvestja näitaja: milliseks tragöödiaks suudab ta kirjutada selle, kuidas skorpion üle laevaparda vette kukub.
…Aga kõigi nende kergesti jägitavate lugude taustal tekib ka muid mõtteid. Kui palju inimene oma katsete ja uurimistega loomadele haiget teeb? Ma ei mõtle, et Gerald Durrell ise palju katseid oleks teinud (mõned siiski), aga ta ka kirjeldab vahel teiste loomauurijate katseid, eriti peatükis, mis tõestab loomade andeid. Kindlasti on ta loomadele valmistanud ebamugavusi oma kollektsioneerimiskirega, aga samas on see kirg nii mõnegi loomaliigi lõplikust hävingust päästnud. Neil vastuolulistel teemadel see raamat otsesõnu ei räägi, aga annab mõtteainest küll.