“Minu Prantsusmaa”, Hanna-Maria Laanet. Petrone Print 2024, 224+16 lk.
Hanna-Mariat soovitati meile kirjastusse autoriks kui erakordselt armast inimest. Ja nii ongi! Nüüd, kui olen temaga isiklikult suhelnud ning olen ka tema ”Valge Raketi pardale hüpanud” ja raamatust läbi kulgenud, võin öelda, et see autor ja tema vaade Prantsusmaale tekitab hubase ja turvalise tunde, kuidagi jõululaadse olemise. Ja ma kahetsen siiani, et ei läinud raamatu esitlusele: ohh, värsked croissant’id kitsejuustuga, see lõhn hõngub siiani selle esitluse ümber mu kujutluspildis. Raamatut lugema läksin ma aga meie väikelinna sellesse kohvikusse, kus sain lugemise kõrvale tellida värsket croissant’i.
Niisiis, kes või mis on Valge Rakett? Muhe tegelane, vana auto, millega asusid Eestist sõitma Hanna-Maria ja tema kallim Sepu, õppima veinikunsti. 20ndate eluaastate algus, kaks eesti noort, ilus positiivne suhe ja lõpuks pärast mitmeaastast prantsuse seiklust otsus tagasi kodumaale kolida… Armas. Kui üleüldse midagi norida, siis võib öelda, et siin raamatus on konflikte ja probleeme vähe, needki on nunnud, näiteks kuidas ja mitu korda peab kedagi musitama. No ja muidugi see prantsuse keel, mis alguses külge ei taha hakata.
Seda raamatut saab kindlasti kasutada veinialaseks eneseharimiseks. Igaüks siseneb oma tasandilt ja kindlasti saab ka edasijõudnu midagi uut veinide ja konjaki tegemise alal teada, algajad seda enam. Mina-algaja sain näiteks paremini pihta, miks on mõned aastakäigud rohkem hinnas kui teised. Ilma ei saa kopeerida ega võltsida. Näiteks liiga kuiv ja kuum suvi annab tagajärjeks liiga lääge tulemuse, kus happenüanssi vähe. Liiga palju vihma teeb aga marjad vesiseks.
Ja olemas on selline väärt tegelane nagu viinamarjade väärishallitusseen. See hakkab vohama vaid kohtades, kus on pidevalt korduv varahommikune udu, seega on vaja külma ja sooja frondi kokkusaamist, näiteks kahe eri temperatuuris jõe ühinemist. Need õigesti hallitavad marjad tuleb korjata käsitsi ja ükshaaval… Vaat sellistest detailidest koosnevad heade ja kallite veinide hinnad.
Võib öelda, et raamatu fookus (veini- ja konjakikunsti õppimine) on hästi välja kantud. Ise oleksin tegelikult tahtnud rohkem näiteks telefonitööst, mis oli turunduspraktika osa. Ja veel rohkem koduotsingute detailidest ja vana hallitava häärberi kordategemisest. Ja sellest seitsme koeraga vanadaamist, kelle pärast tuli häärberist välja kolida… Aga samas, raamatus on küllaga igasuguseid detaile ja igal juhul saab uusi jooni juurde Prantsusmaa, see sirgeselgne oma stiiliga kultuur. Prantslased ei kingi lilli. Ei võta lapsi restorani kaasa, aga söövad lastega kodus nagu restoranis ja väikelaste lemmikroaks sobivad austrid. Ja nad ei muuda oma restoranide menüüsid aastakümnete jooksul, ja mõni kuulus restoran ei omagi menüüd, andes kõigile alati sama rooga ja on ikkagi kõige parem… Autor kirjeldab nii konkreetseid näiteid kui asub ka vahel poolnaljaga üldistama. Oma ülikoolikaaslaste põhjal kirjeldab ta näiteks tüüpe ”laisk prantslane“, „vinguv prantslane“ ja „tõeline prantslane“.
Tõelise prantslase moto kõlab hästi: „Hommikul rahulikult, õhtul mitte liiga kiiresti.“ Aga kuidas see tõeline eestlane ütleski: vara üles, hilja voodi…? Ilmselt on meil omavahel midagi õppida!