“Minu Afganistan”

Lugesin hiljuti ühte Eesti Ekspressi pikka artiklit, mida kuidagi peast välja ei saa (enesetappudest ja depressioonist meie Afganistanis käinute hulgas…). Suhtlesin Janekiga üle: sina ju ka olid Eesti kaitsejõudude koosseisus need oma “Minu Afganistani” aastad?

Jah, nii see oli. Aga Janeki raamat ei ole nii painav ja valus, kui oli Ekspressi artikkel. Pigem tulid mulle raamatut lugedes meelde mu vanavanaonu Esimese maailmasõja päevikud, kus käis peamiselt kurtmine inimsuhete üle, kohati isegi lihtsalt teiste meeste kirumine. Küll oli vaja end kellelegi tõestada ja küll segas kellegi ennast täis meel. Lugesin neid päevikuid ja imestasin: ah selline on siis reaalne sõda? Meestevaheliste suhete hõõrumist oli ka Janeku Afganistanis küllaga.

See raamat on iseloomuga, nn oma häälega. On lauseid, mis siit meelde jäävad pikalt. Näiteks see, et sõjas on kaks äärmust: kas veniv ootamine-mökutamine või ülepeakaela rabistamine. Siin on meestemaailma reaalsust, kus tehakse pedenalju ja kus iga asi tuletab naisi meelde. On klassivahesid, sest teatud tegelased (britid) on prioriteetsemad kui eestlased. Ja on sõdurireaalsus, oma koha tunnetamine: miks ma üldse siin olen? Janek nagu ka teised ta tiimikaaslased on Afganistanis selleks, et Eesti asjurile ihukaitsjaks olla. Ja suuri otsuseid ei peagi ta ise tegema: ”mind vajutab keegi ja mina rakendun”. Hakkasin paremini aduma, kuidas sõjaväelaesed mõtlevad. Ja kuidas harjud ära selle reaalsusega, et homset päeva ei pruugi tulla, sest keegi kusagil ikka õhku lendab.

Jumalateema on sellises kontekstis täiesti loogiline. See on huvitav, kuidas kombineeruvad karused mehed ja samas nende siiras, naiivsuse piirimaadesse ulatuv usk. Raamat algabki Tallinnas, mehed arutavad seda, kuidas saaksid unistused täide minna ja kelle kätes see täideminek on. Usuga puutud igal juhul kokku ka Afganistanis, nii et see teema jätkub. Allah ja kristlik jumal on ju seesama. Janeki jaoks igatahes on.

Ning kas saab raamatus aimu Afganistanist? Saab küll. Maa, mil on Eestiga klimaatiliselt ja ajaloolispoliitiselt rohkem ühist, kui alguses välja paistab. Ja kord märkab autor kaltsude hulgas, mida kohalikud tsiviilisikud rõivastena kannavad, justkui mingit tuttavat ENSV-aegset tekstiili, mis ammu prügisse visatud sai… Aga kohalikud jäävad pigem taustaks, selgeks saavad mõned mustrid, näiteks ametlikes jõustruktuurides toimetav mees võib öösel muutuda talibaniks.

Imelik tunne jääb raamatust sisse. Olen kunagi käinud eksootilisel lõunameresaarel filmimas tõsielu-televisiooni ja ma ei saa lahti deja vu tundest, et midagi ”Minu Afganistanis” meenutab mulle seda kogemust (millest saab lugeda minu ”Kas süda on ümmargune?” 2. osast). Samamoodi algne hasart ja elevus, juba lennukis peilimine, et kes teiste riikide tiimidest liiguvad sama sihtkoha ja sama ”mängu” poole, samasugused erinevate lääneriikide klassivahed rahvusvahelises ühistiimis, samamoodi kusagil liikumas kohalikud taustategelased, justkui madalam-kaugem klass.

Aga meil oli see reaalsusmäng, meelelahutus. Afganistanis on see tõeline ja kohutav reaalsus.