“Seadus”
„Seadus“, Thomas Mann, tlk Lii Ojamaa. Perioodika 1975, 63 lk.
Mul oli Thomas Manni kohta oma arvamus juba keskkooliajast, kui ma töötasin pärastlõunal-õhtul raamatukogus ja veetsin aega igasuguste teoste kallal diagonaallugemist tehes… Ja sain aru, et Mann on keerulise lausega mees.
Eks seegi ole raskepärane, esimesel tekstileheküljel lugesin ära, mitme rea pikkune on pikim lause. Vastus: 16 rida (vahepeal saabus ka järgmine lehekülg). Ja see on üsna tihe font. Kui mina tänapäeval saaksin sellise teksti, siis teeksin kohe toimetamisettepanekud lausete lühendamise osas.
Aga süžee on täitsa olemas. Ja avalaused on vägagi kaasakiskuvad (ja lühikesed!).
Mõtlen, proovin konteksti tajuda: mis kaalutlustel valiti Vana Testamendi olulisima tegelase, juudarahva prohveti Moosese elu lugu avaldamiseks nõukogude Eestis 1970ndatel Lugedes proovin läbi närida: kas see läks nimekirja kui religiooniteemaline satiir? Kohati jah on üle võlli, aga pole ka sellist mõnusat turvalist naljatunnet nagu Jean Effeli „Aadama ja Eeva armastuses“ ja teistes Effeli jumala(vallatutes) raaamatutes, kust enamik nõukogude tavainimesi piiblilugude kohta aimu said. Mulle tundub, et Thomas Manni „Seaduses“ peituva satiir itajumiseks peab üsna hästi piiblilugu teadma – kas tõesti sai see olla vaikivaks eelduseks keset nõukogude aega? Ega päris lõpuni ma suudagi aduda seda juuditeema ja piibliteema olukorda toonases aegruumis.
Juutide teema on igal juhul väga huvitav ja vahel on põnev võtta ette mõni selline eepiline lugu, kus ajalugu ja legendid segunevad, minu lemmik on sel teemal Stefan Zweigi „Juudi jutud ja legendid“ (Zweig on minu meelest tõesti hea kirjanik). Olen Moosese elulooga paari filmi põhjal enamvähem kursis. Siin Thomas Manni loos on keeratud vimkat: tegelikult olla Mooses ikkagi vaaraotütre päris poeg, armuvili, mitte kasupoeg, ja kõrkjate vahelt korvist leidmine oli lavastatud.
Tõlkeküsimusi tekkis paaril korral ka. Näiteks kas Koosen on Kaasanimaa? Guugeldasin, aga vastust ei leidnud. Kui juba internetti läksin, siis vaatasin, mis on raamatu kohta öeldud Goodreadsis. Sain elus esimest korda pusida selle kallal, et heebrea ja (vist) pärsia keelest arvustusi inglise keelde tõlkida. Sain eri keeltes uurides teada, et see jutustus oli kirjutatud tellimustööna, kirjastaja Armin L. Robinson plaanis teha metafoorsete lühijuttude kogumikku sellest, kuidas Hitler on kümmet käsku rikkunud, ja sissejuhatav lugu kümne käsu saamisest sai tellitud Thomas Mannilt (aga jutukogu jäigi miskipärast tegemata). Ilmselt teate, et Thomas Mann oli kuulus Hitleri-vastane, kolis Saksamaalt ära aastal 1933. “Seadus” avaldati esmakordselt aastal 1943.
Kokkuvõttes: ilma lugemise väljakutseta ma poleks seda raamatut lugenud. Raamatul igatahes veab, sest tänu sellele väljakutsele on teda tänavu Eestis päris palju loetud ja laenutatud!
Aga Thomas Manni ma rohkem lugeda ei plaani.