„Elu nagu aperitiiv. Rõõm elamisest ehk meie aasta Provence’is“, Juta Raudnask. Varrak 2023, 280 lk.
„Elu nagu aperitiivi“ pikaajaline saatus riiulis on kokaraamatute kõrval, siin kaante vahel on tosin Lõuna-Prantsusmaa retsepti. Aga samas on see ka ühe pere ühe aasta lugu. Algab kõik nohusest-hallist ilmast ja vajadusest kerguse-päikese järele. Autori ammune unistus on olnud elada aasta Lõuna-Prantsusmaal, ka mees ja lapsed on nõus ja nii nad pakivadki kraami kokku ja sõidavad unistusele vastu. Oh, kõik see lavendlilõhn, mis esikaanelt vastu vaatab! Aga paraku on nende pärale jõudmise ajaks kõik lavendlipõllud äsja maha niidetud ja karm reaalsus on see, et isegi korterit ei taheta neile üürida.
Ja paraku on selle unistuste-esikaane raamatu sisuosa natuke imelikult kujundatud. Minu meelest on välja kukkunud õpikunäide sellest, miks on vaja fotode fookust ja valikut. Siin on ohtralt tikutopsi-suuruste piltide ribasid, küljes küll ka pildiallkirjad, aga pilk harjub neist kiiresti üle vaatama. Proovin pilku treenida, aga ei, aju tõrgub ja teatab, et mõnu sealt ei saa.
Aga mõnu saab raamatust igal juhul küllaga. Elame selleks, et süüa, mitte vastupidi! Ma isiklikult kipun sageli vajuma rutiini, kus söömise kui elukunsti unustan, siis ongi vaja selliseid prantslaslikke meeldetuletusi… Juta ja tema mees Henri on kindlasti gurmee-elustiili äärmuses, tõelised toidunautijad, kes on valmis hea ja ilusa toidu nimel pingutama. Ridade vahelt kumab läbi ka see, et ega nad kõige selle eest alati ise ei maksa. Juta on inglisekeelne gurmee-suunamudija ja tundub, et tänu sellele on osa neist toimuma hakkavatest Lõuna-Prantsusmaa toiduretkedest kingiks saadud. Küll nad käivad trühvleid tuhnimas, küll siseelunditest tehtud halli delikatesshautist manustamas, küll jalutavad kõhutäisi allapooole ja siis söövad jälle. „Linnuke kirjas!“ fraas käib nii mõnegi gurmeeroa kohta. Minule lihtsa inimesena jääb meelde, et omlett võib olla nirisev, kohev ja kuiv – ning prantslased eelistavad nirisevat. Ja meelde jäävad lambad, keda terve elu (ilmselt mitte väga pikk elu) peetakse vürtsikate taimede dieedil, et nende liha siis delikatessina nautida.
Suurt dramaatilist lookaart raamatus pole, on pigem kulgemiste kirjeldused ja väikesed anekdootlikud lood, näiteks õnnetult lendava pekitüki juhtum. Siinseal tuleb ette kultuurikonflikte, nagu vanema tütre tööpraktika vormistamine, kus Juta uurib oma saksa täpsusega „Mitu tundi ta töötada toohib?“ ja saab vastuseks kooli esindajalt „Vaatame, umbes nii, jaa…“ Minu maitse jaoks oleks võinud raamatust koolielust rohkemgi juttu olla, aga saan aru, et korraga on autoril mitu eesmärki ja see raamat polegi plaanitud kui „uude kooli visatud laste päevaraamat“.
Huvitav, et Juta jaoks ei ole prantslased kurjad ja ülbed. Jõuan vaikselt juba imestama hakata, et miks kõik teised kurdavad, aga raamatu lõpu eel tuleb vastus. Juta ei ole turist. Ta saabub sinna imelisse väikelinna just siis, kui hooaeg läbi. Ta pursib prantsuse keelt ja hakkab liikuma tavainimestega samal trajektooril, ta leiab oma turumüüjad ja oma saiapoe, ühesõnaga, käitub nagu normaalne inimene. Alles siis, kui kooliaasta lõpus tuleb uus suvi ja uus turismihooaeg, muutuvad prantslased ülbeks.
Aga tõestatud saab Juta loo abil see stereotüüp, et prantsuse keel tõesti on raske! (Jah, ka mina olen kunagi prantsuse keele kursusel käinud ja peaaegu mitte midagi külge ei jäänud…) Raske on isegi 9aastasel pesamunal, kellele inglise keel oli varem lihtsalt õhust külge jäänud. Tavaline on ju arvamus, et viska laps keelekeskkonda ja kohe hakkab ujuma. See pesamuna üritas pigem õpetajaid ja klassikaaslasi panna inglise keeles suhtlema, aga aasta lõpuks andis alla ja võttis prantsuse keele vastu.
Kokkuvõttes: sain täitsa palju uut Prantsusmaa kohta teada ja vähemalt kaks head uut ja üsna lihtsat retsepti, mida teistki korda proovida!