„Väike Prantsuse külalismaja“
„Väike Prantsuse külalismaja“, Helen Pollard, tlk Raili Puskar. Pegasus 2018, 382 lk.
Et algatuseks midagi head öelda: ilus kaas!
Midagi muud head mul muljetada pole… Kohusetundlikult lugesin tükk aega edasi, kuigi teadsin ammu, et olen pettunud. Pooleli jätsin siis, kui olin poole raamatu verstaposti läbinud.
Kui midagi nimetatakse “kvaliteetseks meeleelahutuskirjanduseks”, siis… annan alati andeks etteaimatava süžee ja isegi naudin selle turvalist voolusängi, aga ma ootan ikkagi värskeid ja toimivaid metafoore. Ning muidugi karakteriloomet.
Minu jaoks oli see raamat täis kohti, mis ajasid kergelt naerma või tegid kergelt vihaseks. Peategelasel hakkas lihaselist aednikupoissi nähes suust vett jooksma, või siis vajus tal suu vestluse käigus üllatusest lahti ja ta kasutas võimalust omale sinna veini valada, või jäätus tema soontes voolav kuum veri hetkega (äkki oli vastupidi, tsiteerin peast), niisuguseid väljendeid tekstis jagus. Mind pahandas, kuidas talle jäi mitukümmend korda ette see va vanuseteema: mees murdis truudust naisega, kes oli mehest palju vanem, ja ei möödunud kahte lehekülgegi ilma selle teema mainimiseta. “Ja mind jäeti maha naise pärast, kes on minust vanem!”
Kõige rohkem häiriski mind see pidev kordamine, aeglane tempo. Ühel hetkel hüüatab peategelane Emmy, et “see olukord on meil nagu halvas seebiseriaalis!” Ja mind tabab äratundmine: selle loo tempo on nagu halvas seebiseriaalis, kõiki asju selgitatakse mitu korda ja siis kohtutakse uute inimestega, kellele olukorda selgitatakse, ja siis arutatakse veel, et mismoodi seda asja uutele inimestele äsja selgitatud sai… Jaa, ma sain ammu-ammu aru kõigest, paneks nüüd gaasi!
Ma tegelikult ei saa aru, kuidas maailmakuulus, paljudesse keeltesse tõlgitud ja mitmeid järgesid saanud raamat mulle nii mõttetu ja kehv saab tunduda. Kahju on kulutatud ajast ja otsusest, et proovisin lugemise väljakutse raames seda lugeda… Võibolla on kohati ka tõlge kehv. Näiteks mõtlen, miks peategelane nimetab oma kallimat korduvalt “minu poisiks” (nad on mõlemad 30ndates eluaastates) ja mis sõna võis seal olla inglisekeelses originaalis. Aga siiski, olen kindel, et mu tekkinud vastumeelsuse juurpõhjus on ikka originaaltekst. Minu meelest on autor kogemata loonud peategelase, kes ei mõju sümpaatselt, kuigi autori plaan on muidugi olnud vastupidine. Tegelased mõjuvadki kas antipaatsetena või nagu paberist väljalõigatuna.
Prantsuse väikelinna vaibi kirjeldab raamat kuigivõrd küll: vajadus käia turupäeval turul, komme flirtida, vajadus pikalt süüa teha. Aga on palju paremaid kirjakohti, kust seda meeleolu saada. Minu lemmik nende eestikeelsete raamatute seast, mis prantsuse hõngu püüavad, on Eia Uusi “Minu Prantsusmaa”. Olen kindel, et kui meie Eia sooviks, kirjutaks ta palju paremat prantsuse olustikku seatud meelelahutuskirjandust.