„Suveraamat“

„Suveraamat“, Tove Jansson. Tlk Maarja Aaloe. Hea Lugu 2010, 160 lk.
On raamatuid, mis võtavad vananemise ja surma hirmu ära, ja „Suveraamat“ on mu meelest üks neist. Raamatu lõpulause kõlab nii: „Ta pidas kaua aru, kas minna magama või istuda veel, kui istuks õige veel natuke.“ Niimoodi see vanaema meist istuma jääb. Mis edasi saab? Minule meeldib mõelda, et umbes niimoodi võikski surm tulla, ilma hirmuta, mõnusalt pimedas istudes ja aru pidades…
Ja on raamatuid, mis tõestavad seda, kui ühtemoodi on lapsed ja vanainimesed. Nad on oma tõelise olemuse juures, vahepeal tuleb lihtsalt see täiskasvanuks-olemine üle elada, see on aeg, kus välise surve tõttu oma olemusest kaugenetakse. (Umbes selline mõte pärineb Agatha Christie autobiograafiast, mind tabas ahhaa-elamus ja tsiteerin seda sageli.)
Sophia ja vanaema veedavad oma päevi väikesel saarel oma suvemajas, rootslaste jaoks tavaline eluviis. Mis juhtus Sophia emaga, seda ei seletata kunagi. Ta on surnud ja kõik. Ka Sophia isa (vanaema poeg) on kõrvaltegelane, isa eest tehakse mõnda asja salajas. Kõrvaltegelasi on veel: kass, teine kass, vanaema lapsepõlvetuttav, naabersaare ostnud direktor ja teised.
Aga peamiselt on tegelasteks vanaema ja Sophia. Loodus ja fantaasia ka. Kõduneva metsa ilu, tormise ilma võlu, seal keskel Kunksmoor-loodusmemm, täis ürgtarkusi: kui samblale kolm korda peale astuda, siis ta enam ei tõuse ja muud sellist. Siin raamatus on kohti, mis jäävad mälupilti tugevalt sisse. Mulle näiteks on tugevalt mõjunud üks hetk, kus vanaema vaatab puukoort ja hakkab seal nägema maastikke, vulkaane, mägesid. Ja kirjanikuna olen lugenud rida-realt, üritanud dekonstrueerida seda peatükki, kus Sophial tekib väljamõeldud sõber ja kuidas vanaema kaasa mängib, autor-jutustaja samuti, nii et vahepeal ei saa lugeja aru, kus on päris ja kus mäng, ühest olekust teise minek toimub sujuvalt.
Rollimänge ja mängudialooge on vanaema-lapselapse vahel päevast päeva, aga samas arutavad nad jumala, elu ja surma üle. Vanaema ei naeruväärista last mitte kunagi. Ja vanaema ei üllatu mitte kunagi mitte millestki. Ta teeb küll vahel lollusi, aga isegi nendest oskab ta enamvähem väärikalt välja tulla (roomates direktori saarel kuuse all ja vahele jäädes!). Vanaema on elu näinud ja reisinud, näiteks Veneetsiat oma silmaga näinud. On küll üks teema, millest nad ei räägi: surnud ema. Kunagi pidasin seda imelikuks, aga siis on see mulle meeldima hakanud. Siin on ruum ja õhk, mille lugeja võib ise täita. “Kõige tähtsam on silmale nähtamatu…”
See on üks minu lemmikraamatuid, lugesin selle Lugemise väljakutse huvides taas kord läbi. See on ka minu lemmikžanr: raamat lastest täiskasvanutele (seda sorti raamat, mis jäi kahjuks kirjutamata meie Ellen Niidul). Tove Jansson kirjutas raamatu leinateraapiana, pärast oma ema surma. Küllap on Tove ise ühtaegu nii lapselapse kui vanaema rollis, nagu iga kirjanik on oma tegelaste sees, aga ametlikult on vanaema prototüüp Tove Janssoni kunstnikust ema ning Sophia prototüüp Tove Janssoni vennatütar.
„Suveraamat“ (ja ema surm) on Tove Janssoni loomingus ka see verstapost või vahe-etapp, kus lõppes pikkade Muumiraamatute maailm ja algas kirjutamine täiskasvanutele.