„Minu Praha“, Katrin Pauts. Petrone Print 2020, 216+16 lk.
Hästi kirjutatud raamat, kus on minu meelest hea balanss: Praha linna ajaloost ja tänapäevast saab igati hea ülevaate, samas on raamat isikliku loona põnev. Kolmandaks on ka ülevaade teatud inimrühma tegevusest ehk mismoodi toimivad igasugused loomemajad ja -stipendiumid, mina ise neid proovinud ei ole ja sain lugedes ka kinnitust, et ei hakka proovima, sest sellise stipendiaadina pole sa ise oma peremees ning pead kahtlase väärtusega üritustel kaasa mängima. See võib olla üsna tüütu, ainus hea külg on ehk see, et saad oma sulge teritada asja hiljem kirjeldades.
Raamatus on ka nn metateema: rahva ja tema loomeisikute vaheline suhe. Mõtlesin mõnda aega, mis sõna kasutada ja valisin “loomeisiku”. Või öelda: rahva ja geeniuse vaheline suhe? Kasutab ju Katrin Pauts ise alapealkirjas seda sõna. Geenius, kellega tema hakkab tundma sarnasust, on Milan Kundera. Nii, nagu tšehhid ei suuda andestada Kunderale seda, et ta minema kolis ja kosmopoliidiks hakkas ning tagatipuks Nobeli preemiat ei ole võitnud, nii ei suuda muhumaalased Katrin Pautsile andestada neidsamu asju. Mulle väga meeldib see jultumus ja julgus, kuidas Pauts kirjutab! Mitte kuidagi ei saa paika panna, kusmaalt ta liialdama ja iroonitsema asub. Ilmselt ju kusagil asub? Aga kohati on ta filtriteta ja irooniata aus. Needsamad loomeisikud ju kõik konkureerivad omavahel ressursside pärast, olgu neiks ressurssideks raha, auhinnad või lihtsalt rahva armastus. Kui tunned, et oled tunnustuseta jäänud, on mitu võimalust. Kas eirata ja edasi pingutada, ala vahetada, või hoopis oma tunne paberile panna. Pauts on valinud selle viimase tee.
Dramaatiliselt teeb selle raamatu huvitavaks muidugi antikangelase olemasolu. Ega meil “Minu…” sarjas eriti palju antikangelasi ole olnud, ja enamik neist on ämmad. Seekord on antikangelaseks esoteerilise kallakuga kirjanik, samuti Praha linnas loomeresident, kelle suhtes näitab Katrin üles kõiki inimlikke nõrkusi, keerab talle käkki ja kirjeldab seda meile nauditavas mõnusas soustis. Kui raamatut esimest korda lugesin, siis tundsin seda erilist mõnu, kui saad aru, et nii, seda kruvi keeratakse veel edasi, midagi juhtub nende kahe naise vahel veel… Ja juhtuski.
Muidugi ei suutnud ka mina kiusatusele vastu panna ja pidin lugemisele lisaks otsima YouTube’ist üles need kõnealused videod, kus Katrin ja Danielle jutustasid oma programmis ettenähtud videolugudes enda ja Praha suhtest. Natuke keelatud tegevuse tunne oli. Ning tundsin ka vastutust kirjastajana, küsisin: kas Katrin oleks pidanud muutma oma antikangelase eesnime (perekonnanime pole antud nagunii)? Samas, see oleks lihtsalt guugeldamise mõnevõrra keerulisemaks teinud, jälgi segada poleks nagunii saanud? (Siiski, meenub üks hästi kirjutatud imeline “Minu…” sarja raamat, kus kõrvaltegelased on delikaatselt guugeldamise eest peitu toimetatud, samas on kõik olustik tõene. Nimelt Eia Uusi “Minu Prantsusmaa”.)
Aga siis mõtlesin, et ega Katrin ju otseselt oma antikangelasele liiga tee. Ta on enda suhtes samamoodi sarkastiline ja kogu see kahe kirjaniku vaheline lugu jääb lõpuks lugeja tõlgendada. Ning üks, mis kindel ja üsna üheselt tõlgendatav: Prahast koos selle võludega saab raamatus põneva pildi! Eriti jäi mulle meelde hullumaja surnuaed.