„Suur hiir“, Epp Petrone, pildid Heiki Ernits. Petrone Print 2025, 48 lk.
Ma sain hiljuti aru, et mul on hiirtega tõepoolest „teema“. Läksin maale kirjutama, plaaniga üles tähendada midagi lastest ja lastele, otsisin lainepikkust, pikutasin diivanil, märkmik rinnal, kribasin üles mõtteid, läks juba huvitavaks seisundiks… kuni järsku hakkasin kõva häälega naerma. Ma olin jälle sattunud põranda alla ja üles kirjutanud jälle uue hiireloo!
Nii et neid tuleb veel.
Aga selle, „Suure hiire“ kirjutasin sketšina üles veerand tunniga ühel hetkel keset muud kontoritööd, ta lihtsalt tuli.
Aga edasi läks pikalt.
Heiki on ikkagi Eesti (ja isegi maailma!) parimate tegijate seas ja tal on palju muud ka teha. Nii ootas hiirejutt oma järge, vaatas ehk vahepeal ka ringi ja nägi järjekorras Lottet ja Roosit ja teisi animestaare.
Ootamise aja jooksul tulid ette ka mõned segadused.
„Ma ei saa aru, mis pulmakellad need lõpus on, kust need tulid?“ Nii küsis Heiki, kui pildid enamvähem valmis olid.
„Ta ju abiellub oma fänniga!“
Ahsoo. Tuli natuke muuta pilte ja natuke teksti ka. Saime loo loogiliseks.
Ja siis… selgus, et hiire riided olid ka segi läinud. Minu algne idee oli, et „Suure hiire“ peategelane on meie eelmise ühisraamatu „Kiire hiire“ perepoeg. Aga lõpuks läks nii, et kui mõni laps küsib, siis saame kindlalt vastata: „Suur hiir“ on „Kiire hiire“ eellugu. Kui keegi seda küsida taipab, siis on ta selles loogikas sees ja saab meie vastusest aru.
Igatahes on päris naljakas istuda keset tööpäeva arvuti taga ja ajada näpuga järge hiirepiltide püksides ja särkides ja kukalt kratsida, et kuidas seda ristsõnamõistatust lahendada.
Mina sain endale õppetunni, et kunstnik ja kirjanik peavad vähemasti helistama, veel parem: istuma ühes ruumis koos ja kõik läbi arutama. Sellised apsud ei ole pisiapsud, sest lapsed märkavad! Mul on neid pisiasjade märkamiste lugusid niivõrd palju oma lasteaiakohtumistest, seega tean.
Ja Heiki Ernitsa pisiasjade maailm on imeline. Piltide sees on lood. Ma vaatan näiteks presidendipiltidega marke põrandaaluse uru seinal ja kujutan ette, kuidas hiired need patriootlikult eluga riskides kusagilt inimeste paberikorvist ära vinnasid ja ümbrike küljest lahti aurutasid.
Hiljuti maakodus käies aga vaatasin õunakastis tehtud hävitustööd ja mõtlesin… ühesõnaga, uue hiireloo peale mõtlesin.