„Kirjad kasuemale“
„Kirjad kasuemale“, Silvia Rannamaa ja Silvia Mälksoo. Hea Lugu 2024, 286 lk.
Mul tegelikult kraabib sees üks mõte: millise raamatu oleks võinud selle kirjavahetuse põhjal teha. Jah, on olemas epistolaar- ehk kirjavahetusžanr. Aga see on minu meelest hea žanr siis, kui mõlemad osapooled on juba teispoolsuses. Noor Silvia – Silvia Mälksoo – on ju siiani elujõuline ja kirjanduslikult andekas inimene. Minu meelest oleks ta võinud siinseal lüngad täita tänapäevasest perspektiivist, tagasi vaadates, avardades ja selgitades.
Sest Silvia Rannamaa isiksus ja lugu on seda väärt. Ja nende kahe naise suhte lugu on seda väärt. Oh, milline lugu! Praegu jäi suur osa loost peitu ja tuli aimamisi kokku otsida. Kelle kiri see on? Kelle kiri nüüd? Mis vahepeal juhtunud on? Kusagilt pildiallkirjast saab ühtäkki aimu, et Silvia Rannamaal oli ka omal laps, kellest ta alguses häbenes noorele kirjasõbrale kirjutada. Kas saab eeldada, et raamatu lugeja on selle teemaga kursis? Või sobibki nii, et info koorub tasapisi ja aimates…?
Olen ka ise seda muljetust hakanud kirjutama nii, et eeldan, justkui te teaksite, millest ma räägin. Lühidalt öeldes: aastal 1968 kirjutas teismeline koolitüdruk Silvia kirjanik Silviale, raamatu „Kadri“ autorile, ja see kirjavahetus muutus kiirelt kuidagi ebamaiseks, nagu oleks eelmiste elude armastajad kohtunud, või peaks ütlema ratsionaalses psühholoogiakeeles: kompenseerivaks. Noor Silvia veetis enamiku oma tavaelust ilma emata (kes käis Viljandist tööle Tartusse ja oli kodus vaid nädalavahetustel), vana Silvia veetis päevi oma ema tõvevoodil. Mõlemad olid haavatavas olukorras, nad vajasid kedagi, kes usaldaks, hooliks ja armastaks.
Kirjavahetuses on kohti, mis mõjuvad väga eriliselt, lausa ootamatult intiimselt. Ootamatult mõjub ka noore Silvia isa, kuri mees, kes viskas tütre balletikingad ahju ega lubanud tal vahel kooli minna ja „pitsi ei sülitanud“. Aga seesama mees jätab hiljem, kui kaks Silviat juba suhtlevad ka reaalelus, vanale Silviale väga hea mulje ja on justkui väga hea isa ja vanaisa. Kui see oleks ilukirjandus, siis ma ütleks, et see karakteriloome ei mõju loogiliselt.
Just seepärast on mul tunne, et siin oleks vaja olnud lisakihti, kus noor Silvia, kes nüüd ise küpsenud, kommenteeriks ja seoks kogu seda lugu. Liiga palju on jäetud lugejale tõlgendamiseks. Millal nad siis kohtusid? Must valgel on kiri, kus öeldud, et isa ei luba minna vanale Silvilale ta suvekoju Kassarisse külla. Ja siis mõne aja pärast on kiri, kust saab selgeks, et ta ikkagi on seal külas nüüd ära käinud.
Mind oleks väga huvitanud, milline see nende kohtumine oli (kirjades tunnistavad mõlemad, et pelgavad seda kohtumist) ja mida sai noor Silvia tasapisi teada sai vana Sivia elust ja maailmatunnetusest. Ajastu jooksis nendesse kirjadesse muidugi sisse (“Vanemuise” 60ndate lõpu teatriuuendused näiteks). Siinseal oli ajastu olmet, mis tekitas äratundmisi, näiteks 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse toidu- ja kütusekriisi osas. Aga mitu purki ja pudelit hoidiseid sai tehtud, mitu põrandat ära värvitud, seda lihtsalt ei olnud huvitav lugeda…
Ja raamat katkeb. Kas see oligi viimane kiri? Mis siis edasi sai? Kas vana Silvia palve sai täidetud, et tema vigane laps saaks noore Silvia hoole alla? Kaua nad üldse veel elasid? Seda kõike tuli guugeldada raamatust väljaspool ja sain vastuse: ta elas veel kaheksa aastat ning ta tütar suri vaid 11 päeva pärast teda. Mida tundis, koges ja nägi kasutütar ehk noor Silvia, me ei tea. Aga mina tean oma südames, et siin oleks suurema ja südamesse rohkem mineva loo potentsiaal…
Tundub, et peaaegu alati kehtib see reegel, et materjali läbikirjutamine tahab rohkem tööd, aga tagab sügavama tulemuse.
Ja samas, kes teab, ehk tegeleb Silvia Mälksoo veel edasi selle teemaga? Nagu Silvia Rannamaa teda oma ajal innustas: armas tüdruk, ära unusta kirjutamist!