„Ema võtab kassi“

„Ema võtab kassi“, Eva Roos. Varrak 2023, 184 lk.
Olen juba aastaid tundnud, et minu lemmikud on need raamatud, mille puhul ei saagi hästi näppu peale panna, on need kirjutatud lastele või täiskasvanutele. Nende raamatute autorid on tavaliselt sellised ausad ja samas ulakad täiskasvanud, kes ilmselt lähevadki oma elust läbi selliselt, et vahet pole. Nad ei muuda oma kõneviisi sihtrühmale vastavaks. Inimene on inimene.
Niisiis, tuntavalt autobiograafiline lugu ühest emast, kes elab Tartu äärelinnas koos oma mehe ja kolme lapsega. Lapsed tahavad kassi, mees ei taha. Aga algab see raamat hoopis prussakatest, naabrikassist ja põdrast. Naerda saab lugedes nii pisikeste puksatustena kui gradatsioonis. Ja peagi saabubki see päev, mis viib ema ja lapsed kasside varjupaika…
Siinkohal meenub mulle meie enda pere lugu kasside varjupaigas (ja raamat „Kurru-Nurru vurrud“), täpselt samamoodi valisime ka meie kõige julgema kassi, kes meie hullperekonda kartma ei löönud.
Aga nii hullu kassi meie küll ei saanud. Ja ma pole nii hullu kassiga kunagi koos elanud, kuigi kasse on mul elus palju olnud.
Suure osa raamatust moodustavad puuksu- ja kakanaljad, sealhulgas vetsupoti ummistused ja vetsupotti kukkumised. No tõesti, on ikka kass! Ma pole kunagi oma kasse kraani all pesema pidanud. Aga Prootoniga juhtuvad äpardused kõlavad täiesti ägedalt ja täiesti usutavalt.
Raamatusse on sujuvalt sisse põimitud ka harivaid momente. On asju, mida teadsin nagunii, aga tasub üle korrata (näiteks et õues käivad kassid tapavad massiliselt linde), on asju, mida ma enne ei teadnud (näiteks et internetis leidub kasside IQ mõõtmise test, muidugi pidin mina ka oma kassi kohe mõõtma asuma…) Ja igal juhul on see muhe ja hea raamat, hea mõttes kerge lugemine, kuigi sees on ka päris raskeid teemasid, sealhulgas meenutus sellest, mis oli nõuka-ajal „merekooli tuukriosakond“…