“Minu pere ja muud loomad“
“Minu pere ja muud loomad“, Gerald Durrell, tlk Piret ja Rein Saluri. Tänapäev 2024, 337 lk.
See oli minu ema lemmikraamat ja kui praegu seda (üle) loen, siis taipan, kui kõnekas fakt see on. Mu ema kasvas loomaarsti tütrena, kasvas metsatalus koos metskitsega. Ja kui ta suureks sai, lubas ta meile koju korraga hamstreid ja kasse ja tassis metsast jänesepoja, kelle kassipoeg paraku maha murdis. Ka mina hakkasin normaalseks pidama, et idee „võtaks koju x nunnu tegelase“ saab tõenäoliselt tehtud teoks. Ka mina pidasin “Minu pere ja muid loomi” lemmikraamatuks ja kasutasin seda fraasi ka niisama naljaviluks.
Kui palju inimesi on Gerald Durrell oma lugudega ära pööranud, uude normaalsusesse lükanud?… Ja ma ei arva, praegu üle lugedes, et see looduse kojutassimine alati õige teguviis on. Lapsena lugesin ja tahtsin muidugi järele teha, nüüd vangutan pead: poiss leiab linnupesa ja pooled pesast leitud pojad viib endale koju, pooled jätab linnuemale. Muidugi hakkab nende harakapoegadega palju nalja saama, aga lindude seisukohalt see keskkonnavahetus ehk nii hea mõte ei olnudki. Enamuse ajast pidid nad puuris veetma (aga kui välja said, sündisid surematud tragikoomilised stseenid!). Samas, suuremat pilti vaadates, oli see areng siiski kõrgemaks hübanguks: väike Gerry jätkas samas vaimus, asutas tulevikus eraloomaaia ja temast sai oluline väljasurevate liikide päästja.
Osa Gerald Durrelli perekondlikust taustast jääb mulle tegelikult müstiliseks. Ta on nii suur prominent üle ilma, kui guugeldada, saaks kindlasti täpsustada. Niisiis, ta sündis India-inglasena, nagu sündisid juba ka tema ema ja isa. Kui Gerry oli kolmene, suri ta isa ja ilmselt seetõttu kolis nelja lapsega lesk Indiast tagasi Inglismaale.
Ning seitse aastat hiljem, nohusel Inglismaal… sealt see raamat algab. Vanem vend, kirjanikuhakatis Larry, pressib peale, et pere võiks kolida Korfu saarele, sest sõber kirjutab sealt ja kiidab kreeka elu.
Ja ennäe imet, kolivadki.
Selle perekonna ema reaktsioonid asjadele on pidevalt sellised… kahtlased. Ennäe imet, lubabki oma 10aastasel pesamunal tassida koju kõik need nastikud, skorpionid, tuvi, merikajaka, kilpkonna ja nii edasi. Ja ennäe, ema on valmis kolima suuremasse majja, sest vanem poeg Larry tahab külalisi kutsuda, ning seejärel väiksemasse majja, sest Larry ei taha enam külalisi? Muidugi ei saa kõike siin raamatus kirjeldatut üks ühele uskuda, kindlasti on kusagil ka lihtsustust ja liialdust. Kuuldavasti on kusagil ka vanema venna Larry end Lawrence Durrelli memuaarid samast ajast? Ja kuuldavasti ei olevatki perekonda seal saarel nii väga armastatud, sest nad olid tõesti hullud jne… Aga see on juba raamatust eemale minek. Tegelikult on see raamat omaette maailm, hästi välja joonistatud karakteritega ja nauditava boheemliku pere-elu kirjeldusega 1930ndate Kreeka saarekesel.
Kahjuks märkan ühte kurvaks tegevat erinevust võrreldes eelmiste aegadega. Kunagi teismeeas lugesin ma seda raamatut isukalt ja ma ei mäleta, et mul oleks olnud kusagil lugemistakistusi. Aga praegu, justkui vanema ja rahulikumana, on mul keeruline püsida paigal ja lugeda läbi pikemad looduskirjeldused. Silm kipub üle hüppama, lugema uut dialoogi. Kui silma paika sunnin ja keskendun, siis imetlen neid erilisi kirjeldusi, kus Vahemere lõhnad ja värvid ellu ärkavad!