„Minu suurejooneline elu“

„Minu suurejooneline elu“, Jenny Jägerfeld, tlk Kadi-Riin Haasma. Varrak 2020, 320 lk.

Naljakas ja stiilne noortekas. Peategelaseks 12aastane poiss Sigge, kes elab Segasumma-suvila tüüpi hotellis (sellel on küll uhkem nimi, Grand Royal) kusagil Rootsi kolkakülas. Imelised tegelased ja situatsioonikoomika! Minu lemmik on vanaema, kelle hotelli Sigge perekond kolib, sest ta ema läheb mehest (Sigge kasuisast) lahku. „Hanna, sul on nii palju lapsi, kuidas sa neil üldse järge saad pidada!“ Või: „Darling, iga naise elus tuleb aeg, kui aitab ainult klaas šampanjat,“ vaat selliseid tsitaate puistab see vanaema.

Piilun vahepeal lugedes autori tausta: nojah, ma ei imesta. Psühholoog. Peategelane Sigge on post-traumaatilises stressis. Ja see takkajärgi kirjeldamine on tegelikult ka lugejaid säästev lahendus, mille peale autor ilmselt psühholoogina tuli. Saame tasapisi aru, et Siggele sai Stockholmi koolis osaks koolikiusamine, aga selle teemaga ei minda mitte kunagi liiga reljeefseks, on vaid detailid ja emotsioonid. (Vahemärkusena, mu lapsel on just koolikohustuslikuks lugemiseks Diana Leetsalu raamat „Mängult on päriselt“, ja ta kurdab, et seal on liiga palju koolikiusamist ja tal hakkab sellest lugemisest füüsiliselt paha ja vastik. Ma pole ise seda raamatut veel lugenud, aga… mulle tundub, et pole õige lugejaid kohustuslikus korras niimoodi kiusamiste sisse suruda. Igaüks võiks lugeda seda, milleks ta valmis on, ja ka vihjetest välja lugeda seda, milleks ta valmis on. Sellepoolest on Sigge-lugu hea.)

Raamatu alguses on Siggel konkreetne plaan: muutuda uues kohas populaarseks. Ta asub au, sära ja kuulsust otsima välist teed pidi. Tundub nagu lame lastekas, aga kui mõtlema hakata, siis jälitab see teema meid terve elu ja pidevalt tuleb seda üle õppida, et väline tee pole see, kuidas pärale jõuda. Ja miks on üldse vaja saada populaarseks? Tegelikult on vaja ühte või kahte head sõpra, eksole. Ja perekonda, kes sind ootab. Tore, et Sigge sellest aru saab!