“Kirjutamisest”

“Kirjutamisest”, Stephen King, tlk Jüri Kolk. Hea Lugu 2018, 301 lk.
Seda raamatut olen ma korduvalt lugenud, juba sellest saadik, kui see 2000ndate alguses inglise keeles ilmus. Minu jaoks on see lihtne ja tõhus motivatsioonilaks, olen seda soovitanud ka paljudele meie kirjastuse autoritele.
Kõige meeldejäävam nali raamatu esimesest kolmandikust ehk Stepheni elu- ja arenguloost: kuidas ta, vaeseke, poison ivy’ga omal tagumikku pühkis. Kes Ameeerikamaa flooraga kursis, need hakkavad seepeale karjuma. Poison ivy on selline taim, mille suhtes vähemasti minule teadaolevatel inimestel reaktsioon juba siis, kui nad taimest meetri kaugusel seisavad, mulle tundub, et nädalapikkuse paistetuse võib saada isegi teisel pool teed läbi poolavatud autoakna. Millegipärast jäi see tagumikupühkimine mulle tugevasti mällu, ja tal on õigus: valu, piin ja ebamugavus on need, mis jäävad. Toimivad! Stephen Kingi lapsepõlv oli keeruline, üksikema koos lastega vintsklemas ühest osariigist teise. Selliseid peresid nimetataksse „trailer park people“ ja (äraspidise rassismiga) „white trash“. Üüritreileri kitsas pesuruumis ta oma esimesed romaanid kirjutaski. See teekond on hästi meenutatud, ausalt, jultunud sümbolitega, üllatustega. Näiteks lapsepõlves näkku peeretav lapsehoidja valmistab teda ette tulevaseks kirjanduskriitikaks.
Raamatu teine kolmandik ehk kirjutamisõpetus (õigemini selgitus, kuidas tema kirjutab) on muidugi see tähtsaim osa, mida ma korduvalt üle lugenud olen. Siin on laused, mida olen ka korduvalt üle tsiteerinud. Kõige olulisem on leida oma loo/raamatu HÄÄL ja see hääl siis lõpuni välja kanda, mitte vahepeal unustada. Ja viska minema kõik määrsõnad. Ja kirjuta dialoogi nii, nagu inimesed päriselt räägivad. Ja üldse, viska minema vähemalt 10% materjalist, sest kõige tähtsam on loo tempo!
Kõige olulisem on aga see, kui põnevaks teeb Stephen King kirjutamise protsessi. Loomine, see on nagu ilmsi une nägemine, ja oma aju on võimalik sellega harjutada. Näiteks südaööst kella seitsmeni sa magad, siis ärkad ja oled järgmised seitse tundi selles erilises poolunes ehk kirjutad, lood. King on väga konkreetse päevarutiini esindaja. Mökutada ei tohi: kui olukord ehk lugu on alustatud, siis tuleb luua kiiresti, muidu võivad tegelased ära surra (ja mitte põnevalt surra, vaid lihtsalt ühemõõtmeliseks hääbuda). Süžeede väljatöötamisse King ei usu, ja ka mulle tundub see lähenemine loogiline: tegelikult on sul vaja olukorda. Ma olen ühe raamatu oma elus kirjutanud nii, nagu Stephen King on ilmselt kõik kirjutanud: tuleb leida üks põnev algusolukord ja kentsakad tegelased ja vaadata, mis nad seal olukorras peale hakata tahavad… Tuleb neid vaid jälgida ja kiirelt kirjutada. (Mul oli selleks kogemuseks laste seiklusjutt „Riks ja neli kuningat“ ja see on tegelikult olnudki mu kõige nauditavam kirjutamiskogemus!)
Tundsin, et ka seekordne „Kirjutamist“-raamatu lugemine andis mulle uue põntsu, uue tahtmise kirjutada. Olen viimasel ajal olnud lugemise faasis, aga samas, lugeda tulebki ka, ja palju. Vaid nii saab areneda keskmisest heaks. Geeniustega ja lollpeadega see raamat ei tegele, vaat nii. Aga kirjanikepüramiidi selle osaga, kus asuvad keskmised ja head, sellega tegeleb küll.
Omaette tähelepanu väärib raamatu lõpukolmandik. See on nagu John Lennoni lugu… alkoholist ja narkootikumidest on läbi tuldud, stabiilne rahulik elufaas leitud, ja siis tuleb välk selgest taevast. Stephen King jäi ellu, aga see oli ime. Igatahes sellesama raamatu kirjutamise käigus läks ta jalutama (ma olen ka oma „Minu Ameerika“ raamatutes kirjutanud sellest, kui ohtlik on Ameerikas jalutamine! Meie kandi jalutamise-entusiast ei jäänud ellu.)… Ühesõnaga: autoavarii. Piin ja valu. Edasi kirjutamine nii, et pole üldse mõnus. Aga ka kogemus: iga päeva möödudes hakkas see mõnu siiski tagasi tulema.
“Kirjutamisest” on kindlasti minu lemmik Stephen Kingi raamat! Elasin sel ajal New Yorgis, kandsin pehmekaanelist versiooni oma kotis kaasas ja lugesin igal pool, kus midagi/kedagi oodata tuli ning niisama metroos loksudes. See oli ka minu esimene Kingi raamat. Lugesin hiljem huvi pärast läbi just need teosed, mille loomisest ta siin raamatus on täpsemalt kirjutanud. Ja need on ta nii kavalalt sisse toonud, et justkui jutustabloo algusolukorra ära, aga tegelikult liiga palju ei jutusta ka, jätab puändid ikkagi lugejale üllatuseks.