„Dorian Gray portree“
„Dorian Gray portree“, Oscar Wilde. Eesti Päevaleht 2007, 186 lk.
Intriig, MIKS ma seda raamatut soovisin (üle) lugeda, oli see, et kuulsin järjest mitmel kooliesinemisel, et see on gümnasistide lemmik. Ja mu oma tütar plaanis/plaanib teha olümpiaadi-uurimistööd, nii väga meeldib see teos talle. Üle-eelmisel sajandil kirjutatu on tänapäeva noortele nii ootamatult kordaminev. Miks, kuidas?
Mina mäletan enda Dorian Gray kogemust samuti keskkooliajast, aga mida ma sellest üldse mäletan? Mälu on kentsakas. Silme ette ujub teatrilooži ja pettumu,, kui peategelase näitlejannast südamedaam ootamatult sureb, liiga kiiresti pühitakse ta minema! Silmapiirilt kaob ka tema noorem vend, kes lubab kätte maksta… tundub, et hajameelse kirjaniku sündroom. Mäletan kerget pahameelt naissoole osaks saanud pilgete üle ja mäletan ootust, et süžee ometi kord edasi areneks. Aga selle asemel käis jauramine maagilise pildi ümber ja… kas ma ikka lõpuni lugesin, ei mäleta.
Kolm päeva hiljem.
Olen nüüd kindel, et ma jätsingi selle raamatu tookord pooleli. Kes raamatut lugenud, see teab, polnud seal mingit „hajameelse kirjaniku sündroomi“ ja kadunud vend ilmub uuesti välja, aga mina, noor kannatamatu lugeja, ei jõudnud teda omal ajal ära oodata… Sest seal kusagil raamatu keskel on paras tühermaa, kus mitte midagi ei toimu, ainult allakäik, moraalne ikaldus.
Saan ka nüüd täpsemalt aru, miks see romaan noori niimoodi kütkestab. Edevuse kiusatus, välise ilu ja nooruse privileegid on ju väga teemad ka tänapäeval. Ja arvatavasti see geiteema, oi kui põnevalt on see ridade vahel tukslemas. Ja lühivormidesse mahtuvad tarkused, need kurikuulsad Oscar Wilde’i tsitaadid, mida on terve internet täis. Tegelikult ei saagi ju öelda, et need oleksid tema enda ütlused, need on tegelaste suhu kuuluvad laused. Eriti hea pärlipilduja on see peamine kurjajuur lord Harry/Henry, kes Dorian Gray oma dekadentlike mõtetega ja noore ausa mehe ühe eriti saatanliku raamatuga ära rikkus!
Igatahes on mul hea meel, et lõpuks ometi sealt tühermaast läbi sain ja mõistsin, kui hea raamat see on. Gootilik põnevik, õudusjutt mõrtsuka seisukohalt. Ja seda saab tõesti mitmel moel lugeda. Kuna lord Harry/Henry on nii sõnaosav, siis mõjub ta tahes tahtmata sümpaatselt. Üks põhjustest, miks härra Wilde omal ajal vangimajja heideti, oli just nimelt see, et antud raamat rikkus noorsoo mõtlemist (täiesti uskumatu, et niimoodi peab kirjanik oma tegelase eest patte lunastama… kõlab ju nagu väljamõeldud lugu). Muidugi saab seda raamatut lugeda ka nn moraalselt õigel seisukohal asudes ja kaasa elada Dorian Gray sees elavale heale poolele, kes isegi ka pärast aastakümneid rikutust õhkab: „Ma tahaksin, et suudaksin armastada!“ Kas rikkumatus on miski, mida ei saa tagasi pöörata, kui sa juba rikutud oled? Või on see areng äkki siiski spiraalis ja rikutusest saab rikkumatusse tagasi…? Teine huvitav küsimus, mis mind painama jäi: kuidas inimese iseloom kajastub tema näos. Kuidas aeg ja gravitatsioon meid muudavad? See on ju täpselt seesama küsimus, mida pakuvad AI-lahendused sotsiaalmeedias, need pisikesed filmiklipikesed: mõne sekundiga tehakse beebist nooruke filmistaar ja siis hakkavad ta kortsud maa poole vajuma, või vastupidi, vanainimesest saab noor… See on mäng välise iluga ja selle ürgsega, mis välise seest paistab.
Nii et: härra Oscar Wilde on kirjutanud aastal 1890 loo, mis on ka täna väga moodne ja samas täiesti ajatu.