„Südametammide taga“
„Südametammide taga“, Kristiina Ehin. Loomepuhkus 2024, 255 lk.
Ma lähenesin tükk aega oma sõnasõelaga sellele raamatule, kõndisin ringi ümber ja lugesin teist korda ja siis isegi kuulasin.
Mõtlesin, kui prooviks sõnasõelale püüda sellise kahtlase mõtte: kõik see, mida lugeja võiks teoorias heita ette Kristiina Ehinile, on tegelikult peegel. Olen märganud, et Kristiinasse suhtutakse teatud eelarvamusega: ta on liiga ilus ja liiga piire ületav. Võibolla on peeglist paistva tunde nimi kadedus? Või on see siiski mingisugune muu ebamugavuse-vaimustuse segu? Võimalus kogeda, kuidas keegi sukeldub sügavale ja sealt siis kentsakaid mullikesi välja ajab…
Järgmisena jäi sõnasõelale just nimelt see mõte: sügava ja kerglase sidumine. Raamat algab arhetüüpidega, väga palju diibimaks minna ei saa (muide, kas märkate, sõna „diip“ kuulub kerglasse maailma), siis laseb aga näkk sabaga lupsu ja lehekülge keerates selgub, et tegelasteks on autor ise ja tema mees, tegevuskohaks tänapäeva Eesti, isegi aastaarv ja kuu on dokumentaalselt paigas. Järsku on müüdiloomest saanud argielu.
Aga kui juba see puu on metsast maha võetud ja raamatuks tehtud, siis olgu antud parim ja võetud viimane, pandud sisse kõik võimalikud mängud, mida inimhing mängida saab! Iga inimese sünd, see on suur juhus, raamatut tsiteerides „niisama suur nagu iga tuhande aasta jooksul korraks rabajärve pinnale hingama tõusnud näkk pistaks oma rinnanibu läbi selsamal silmapilgul juhuslikult järve kukkunud sõrmuse…“ Kas võib olla, et iga loomehetk on samasugune asjaolude kokkulangevus? Oleks aeg ja ruum kokku sattunud veidi teises kombinatsioonis, oleks tekkinud midagi teistsugust?
Miski elu pealispinnas ju kogu aeg muutub ja mängib, aga miski on sügav ja ürgne. Siin raamatus on suured teemad. Mehe ja naise armastus, naise (aga ka mehe) eneseotsingud, oma tee leidmine loojana… Minu lemmikkoht siin raamatus on tegelikult see, kus Kristiina ühe järjekordse metafüüsilise triki abil vaatab oma lapsepõlve ja annab titevoodi võre vahelt maailma vaatavale lapsele armastust ja eneseusku, et ta ees ootavast koolikiusamisest hoolimata vastu peaks, sest enese tee leidmine seisab ees, igal juhul. Kindlasti on see raamat autori eneseteraapia, ja see hetk on minu jaoks selle teraapia katarsis. Muidugi, hetk hiljem jätkub mäng. Miski ei saa olla ülev ja ilus liiga pikalt.
Suur osa romaani peatükke ilmus Kristiinal Facebooki postitustena ja ma arvasin (pelgasin) ette, et põhikooslus võib hakata kusagilt kärisema, kui autor oma internetis ilmutatud naljalood kusagile romaani külge õmbleb… Aga pigem ei hakanudki kärisema, arvan ma nüüd. Ja pole oluline, kas need sketšid segasummasuvila argielust on liialdatud või juhtuvad seal majas tõesti nii kentsakad lood. (Ma isegi usun, et juhtuvad. Silver Sepp on Häädemeestest saabunud hää mees mitmes mõttes, näiteks Kristiinat hulluks ajamise piirini inspireerimas.) Kristiina ja Silveri kodu meenutab laulu „Jätke võtmed väljapoole, kui te lahkute…“ ja saabuvad „nõiamoorid, tsaar Saltan“…
Oi, kui palju sketše ja kihte siin raamatus veel on. Kusagil ringutab ja teeb käteharjutusi monumendipoosist väsinud Kristjan Jaak Peterson. Kusagil viib lipsu kohendav Ludwig Sander Kristiina ema teatrisse, aga Kristiina ema peidab tütre meigikotti. Ühes öös jookseb Lydia Koidula Tartu Kaasilla kaarel. Teisest ööst ilmub Uku Masing, kes soovib kätte saada „Naised köögis“ laulusõnu. Aga kuuris hiilib ringi ilutööstur, kes varastab hea ja kurja tundmise, vabandust, tõe ja vale tablette. „Geenius!“ röögib teismeeas poeg kooli joostes… Minu mälu- ja sõnasõelal pulbitsevad need lood koos. Elu: määratlematu žanriga nähtus, naljakas ja imelik, kõik ajad ja ruumid korraga.
Muide, olles raamatut nii lugenud kui kuulanud, võin öelda, et mulle meeldib raamat audiokujul rohkem: seal on Kristiina enda häälega sisse loetud peen iroonia paremini kohal.