„Minu suurejooneline surm“
„Minu suurejooneline surm“, Jenny Jägerfeld, tlk Kadi-Riin Haasma. Varrak 2022, 375 lk.
See raamat on keskmine triloogias, aga sugugi ei häiri, kui esimene osa on lugemata, sest nagu sellisel puhul ikka, katab autor oma viidetega lüngad kiirelt. Tegevuse alguseks on uksest sisse jooksev noorem õde, kes röögib: „Mina olengi Jeesus!“ See on õde, kes ei oska vaikse häälega kõnelda (kogu tema tekst on läbivalt suurtähtedega, nõuab natuke harjumist. Muide, ka audios on raamat olemas ja ülihästi sisse loetud).
Teine õde on lasteaiaealine ja tema on vait. Lihtsalt vait. Kui tal just midagi olulist valitud usaldusväärsele inimesele öelda ei ole.
Ühesõnaga: isiksused. Psühhiaatrilisi diagnoose saaks vasakule ja paremale jagada.
Vanaema, kelle hotellis tegevus toimub, on ka lahe tüüp: sigaretisõltlane, ostusõltlane, reeglitest peab kinni küll, jaa, juhul kui need talle meeldivad. Kuidas see hotell haiseda võiks, võib ette kujutada, igatahes süütab vanaema iga mõne aja tagant uue sigareti ja ruumid on täidetud loomatopistega, mis ta kusagilt tasuta sai. Vanaisa on surnud, aga eluajal oli ta leiutaja, nii et kelder on täis igasuguseid imelikke asju.
Ema tegelaskuju on kõigist neist ehk kõige normaalsem. Meest ta elus parasjagu pole. Peategelase Sigge isa on lootusetu tüüp Austraalias (kohtumiste statistika: null), ta poolõdede isa on lootusetu tüüp Rootsis (teda võrreldakse jutuhoos Jumalaga, kes ju ka Jeesuse kasvatamisest eriti osa ei võtnud, jumalavallatuid sooje nalju on see tekst täis). Isad tegelikult Sigge elus rolli ei mängi. Aga hotellis elab üks vanem meesterahvas, kes otsib oma kohta elus, proovides saada filmitegijaks ja näitlejaks. Olulised kujud on ka Sigge Jaapani-hull sõbranna, kes kannab kimonoid ja neoonvärvilis parukaid, ning klassivennad, kaksikutest wanna-be räppstaarid, kellega peategelane hakkab (teoreetiliselt) bändi tegema.
Esimene eeldus mulle meeldimiseks on täidetud: tegelaskujud on kõik eripärased ja nende eripärade maalimisel on äärmuseni mindud.
Teiseks, pidevalt ette tulev hea dialoog, situatsioonikoomika. Kogu see karakterite galerii tuletab mulle meelde menusarja „Sõbrad“.
Kolmandaks, üldise pinge kasvatamine väga konkreetse kulminatsioonini sammudes, esimese peatüki pealkirjast alates. Mis saab? Kuidas saab hakkama roppsuu-röökur ehk õde Majken Jeesuse rolliga jõulunäidendis? Kas Sigge räpp-bändi esinemine jõulukontserdil õnnestub, kui veel kaks nädalat enne pole suudetud ühtegi proovi teha?
Neljandaks, üllatusena tuleb sisse üks põnev seiklus (vihje: merisead ja heeliumõhupallid ja filmitegemine), lausa nii põnev, et mul läheb vastu ööd uni ära ja pean kohe lõpuni lugema!
Viiendaks, see pole pealiskaudne raamat, siin on lõbusa pealispinna all üliolulised teemad, mis lähevad korda mitte ainult teismelistele, vaid tegelikult kõigile. Kuidas hoida sõprust, kuidas ajada enda joont ja mitte teistele meeldimise joont, kuidas saada üle kunagise kiusamise traumast. Osa liine tuleb sisse kõrvaltegelaste kaudu: kuidas saada hakkama dementse vanaisa külastamisega, kuidas leppida sellega, et su vanemad ei luba sul looma võtta, isegi mitte raagritsikat…
Raamat on üsna moodne. Vanaema kõneleb veerand teksti inglise keeles, „you know, darling!“ ja muud. Seda pole tõlgitud, arvatavasti tõesti pole tänapäeva 12aastastele joonealust tõlget vaja. Korra jookseb läbi kõrvaltegelane, kes pole-poiss-ega-tüdruk (mingit nalja tema üle ei tehta, ongi lihtsalt neutraalne tegelane). Ja Sigge ise? Päris lugemise alguses jõuan ma mõelda, et Sigge ise on tüdruk, aga siis on otse välja öeldud, et ta on poiss. Selge. Umbes raamatu esimese veerandi lõpus saabus korraks stseeni keegi Adrian ja ma taipliku lugejana saan kohe aru, et siit tuleb armumine. Kas Adrian võib olla ka neiu nimi või on tegu noormehega? Tasapisi saan aru, et Adrian on poiss.
Aga mis edasi juhtuma hakkab, see on juba järgmise raamatu teema.
Samuti see, et Sigge koos sõbrannaga on käima lükkamas kohtumisäppi inimeste ja lemmikloomade vahel. (Just sellest ideest olla kunagi terve see Sigge-sari alguse saanud.)