“Haki ordu”

“Haki ordu”, Tuul Sepp. Rahva Raamat 2024, 264 lk.
Selle raamatu suurim panus on empaatia tõstmine. Teatud triki abil õnnestub lugejal minna looma, linnu, konna ja putuka sisse ning kogeda seda, milliselt mõjub linnakeskkond. Nendes stseenides tuleb peale„düstoopia-lugemise tunne“ , ja see jääb kummitama, kui raamat läbi saab, niisiis: mõjub. Mida tegelikult elab üle mesilane, kes eksleb ringi ja leiab vaid võõrliikide lõhnu ja mürke? Kui segadusse ajavalt mõjub öine linnavalgus öökullidele? Jne…
Tundub, et ainus loomaliik, kes linnas tõesti hästi hakkama saab, on kass. Ja tema, muide, on võõrliik, kes hävitab ja tapab. Kasside nunnumeeter läheb selle raamatu abil küll miinuspoolele!
Mulle meeldib, kuidas siin raamatus on enamvähem kõik tegelased ärksad ja haritud, inimkonna parim „mina“, ja pidevalt toimub ka nendevahelise dialoogi abiga lugejate harimine. Ühekorraga antakse tuld nii mõistusele kui südamele ja mina, keskealine inimene, alati loodushoiust hoolinud, tunnen, kuidas isegi minule see (heas mõttes) ajupesu mõjub. Kindlasti mõjub ka noortele lugejatele. Kuivanud puid on vaja. Nõgeseid on vaja. Putukaid on vaja. Kui need teadmised niimoodi loosungitena kirja panna, siis ei pruugi vastuseks olla muud kui „meeh“. Aga õnneks on need teadmised peidetud kaasahaarava seiklusjutu rüüssse.
Muuhulgas on see ka täiesti moodne lugu, nimelt linna kaasava eelarve ja sotsiaalmeedia kampaania lugu. Ma hakkan kohe loo alguses aimama, et kuidagi tuleb sissse juriidika, sest üks noortest peategelastest on seaduste huviline. Mõtlen: kas tõepoolest tuleb sisse loomaõigus ja linnuõigus ja putukaõigus? Ei, seekord siiski mitte. Aga sisse tuleb lasteõigus. Kui lapsed valida saavad, siis lapsed valivad rohealad!
Loodetavasti leiab see emotsionaalselt ja intellektuaalselt hariv raamat omale laia lugejaskonna. Olen küll siitsealt kuulnud hoiatust, et noorele lugejale tavaliselt ei meeldi, kui tegelased on neist nooremad. Siin raamatus on seiklemas ja ühiselt linnaloodust päästmas väga lai vanuserühm, lasteaiaealistest keskkooliõpilasteni, nendega koos teadlased, õpetajad, lapsevanemad, ja linnapea, kes sõidab jalgrattaga.
PS. On siiski ka midagi, mis mulle selle raamatu juures ei meeldi: ere türkiissinine trükivärv. See hakkas lugedes silma väsitama. Teadupärast on silmale kõige lugejasõbralikum ikka vana hea kontrast: must tekst valgel paberil. Kui oli tahtmist värvidega katsetada, siis oleks ju võinud võtta tumerohelise värvi – sest see on ju täiesti selgelt rohelise agendaga raamat.