„Tantsi tolm põrandast“

„Tantsi tolm põrandast“, Kairi Look. SA Kultuurileht 2025, 167 lk. Milline armas ürgne vaarema. Ja ürgne vaarema-lapse(lapse)lapse suhe. Lugesin südamega, tundsin suurt rõõmu, valu ja äratundmist.
Aga… ma jäingi seda surma leinama. Pärast tema lahkumist lagunes maailm minu jaoks laiali ja lõi särama just siis, kui ta korraks mälupõhjast tagasi tuli ja peategelasele midagi meelde tuletas. Aga muidu, kogu selle edasise tajude ja emotsioonide pillerkaari keskel märkasin ma, et mina lugejana läksin südamest mõistusesse. Jätkus ju – mõistusega sain aru küll – sellessama tüdruku elutee. Ja mõistusega imetlesin autori stiili. (Tõsi, mõnel puhul seesama mõistus küll andis alla ka: ei saanud igast mõistatusest arugi…)
Kui saaksin, sooviksin ma sellist raamatut: seesama lapse ja vaarema suhe pikemas mahus. Vaarema loo avanemine, ikka samasugustes lakoonilistes elulistes lausetes. Mis elu oli ta elanud? Kust oli ta tulnud? Tema oli selle raamatu staar, ta oleks kandnud välja.
Ning see minu unistuste raamat oleks võinudki lõppeda selle koha peal, kus memm läks taevasse kohta hoidma, kotti toolile panema.
Kõik see, mis järgnes, tüdruku kooliiga ja suureks kasvamine, ema lahkumine, esimene armastus, kõik need ülielusuuruses aistingud oleks võinud veel küpseda järgmisteks raamatuteks, eraldi lugudeks.
Ütlen seda täie sümpaatiaga ja teades, et takkajärgi targutamine pole midagi väärt, see raamat on sündinud ja minna saab edasi, ainult edasi. “Elu läheb edasi ja elu on liikumine,” nagu Vanaema raamatu lõpukatarsises ütleb. “Kusagil seal on su koht. Aja selg sirgu ja mine.” Tuult tiibadesse! Kairi Look on erilise häälega autor. Aga loodan igal juhul, et seda vaarema/Vanaema kohtame veel. Ma igatsen teda! Mõnes uues loos.