Ah, kui hea raamat, mõnuga võtsin teist korda ette, kunagi varem olen ka lugenud. Lennart Merist inspireeritud tegelase fluidum oli see, mida ma mäletasin aastate tagant ja mis taas uuesti lummas. Tantsimist on väga lihtne ette kujutada, geniaalne võte. Ja mõjub väga usutavalt, kuidas „Boss“(ehk välisminister) jutujätkuks õhku hüppab ja mõne tantsupartii oma sõnade saateks lendu laseb… Kaera-Jaan USA presidendiga ja kasatšokk venelastega! Just sellepärast ongi meil kirjandus, et selliseid nalju teha. Teatrilavale seda niisama lihtsalt ümber ei pane, kuigi oma peas kujutan imehästi ette seda õhku tõusnud tantsu- ja jutumeest.
Aga lisaks heale huumorile on “Rahvusvaheline mees” ajalooaineline lugu aastatest 1990-1991, mil Mihkel Mutt töötas meie üleminekuriigi välisministeeriumis. Märts 1991 oli ka päriselt nn missioon läände, reis, mille jooksul oli Eestil vaja välja murda endise liiduvabariigi staatusest. Meie ette kuvatakse pilt: bordelli bidee peale on asetatud diplomaadikohver, selle peal kirjutati Eesti iseseisusdeklaratsioon. Ja USA poliitikud arutavad meie asja kõrvuti pissuaaris soristades. Muidugi on see kõik liialdus, aga mingi suund on arvatavasti tõene.
Näiteks: kas me tegelikult andsime rahvana sõna, et sööme seepi, ja siis sõimegi? No mitte päris nii, eksole. Aga mõnes mõttes sõime ju küll. Minule meenub mingi imelik hall šokolaad, mis hammaste külge kinni jäi. Enamvähem söögiseep, anno 1991.
Oluline kõrvaltegelane on raamatus ka peaminister „Paks“ ehk Edgar Savisaar oma tänavakaagi-hoiakuga. Ja välisreisidel on meestel kaasas „meie oma Eesti KGB“, kes jääb isegi vahel preemiast ilma, nii eestimeelne mees!