„Eesti loodus“

„Eesti loodus“, Tõnu Õnnepalu. Paradiis 2022, 216 lk.
Tasapisi olen mõtlema hakanud, et Tõnu Õnnepalu on nagu Fred Jüssi, meie rahva südametunnistuse ja meelerahu ürgosa. Siit raamatust saab ka puuduvaid lülisid juurde, mis neid kahte mees ühendab: Kõrvemaa ja Hiiumaa. Ja ülikooli bioloogiaõpe. Mõlemad jõudsid Hiiumaale (toonasesse piiritsooni) juhuslikult, ülikooli lõpu ajal. Ja mõlemad on kirjeldanudd seda, kuidas see saar nad „ära tegi“. Eks nad uitaja loomuga ole ka mõlemad. Välja valitud radu pole ei liiga vähe ega ka mitte liiga palju. Neile radadele tuleb tagasi tulla, aga vahelduseks ka uue maastiku avastamise elevus on midagi väärt…
Oma Eestimaa-maastikest Õnnepalu siin raamatus räägibki. Iseenesest on see nii autorile kui lugejale turvaline kulgemine. Ei ole vaja mingeid stiilikatsetusi, tuleb lihtsalt märgata. Kuulata ja vaadata. Vahepeal jutustab ta isiklikke lugusid, siis kusagil kõrgel ja kaugel suure pildina üldistades. Vahepeal märgates sõnu, mida kasutab, kohanimesid, millest kõneleb, ja asudes hoopis nende sõnade taha vaatama.
Näiteks seesama sõna: loodus. Sõna käib kõige kohta, mis on jumala loodud. Loodus on täiuslik. Aga kõik inimese tehtu vajab pidevalt täiustamist ja tulevad uued versioonid… Inimene ei saa luua loodust.
Või Eesti kohanimede käänamised. Me ütleme „Kuusikul“, kui on kohanimi, aga „kuusikus“, kui tegu kuusemetsaga. Ja me oleme Türil ja Vormsil, aga Ruhnus ja Kihnus. Muide, õige oleks öelda Vilsandis. Ja muide, selle nime panid saarele sakslased: viel sand ehk palju liiva!
Aga mida tähendab Kõrvemaa? See tuleb sõnast „kõrb, kõrve“ – üksik kõrvaline paik. Vanas Piiblis nälgis Jeesus kõrves. Alles hiljem otsustasid keelekorraldajad, et asume käänama „kõrb, kõrbe“, ja Jeesus asus nälgima kõrbes.
Mõtlen: Õnnepalu võiks vabalt kirjutada raamatu „Eesti sõnad“, lugejad loeksid tänuga.
Võrreldes mõne muu tema teosega on „Eesti loodus“ üsnagi optimistlik ja peaaegu üldse mitte depressiivne. Siinseal on õrna huumorit, on leppimist, on loodusvaatlusi, näiteks lindude elust. Aga ka inimene on loodus. „Tänapäeva inimese tavalisim biotoop on linn. Inimene on karjaloom, talle meeldib olla inimhulga seas.“ Umbes midagi sellist ütleb ta. Või teises kohas mainib: „Tundrasse ilmusid kiskjad, näiteks hundid ja inimesed…“ Vahepeal küsib, nii mõnegi koha peal: kui kiiresti muutused tulid? Ja mina mõtlen, Õnnepalu võiks kirjutada raamatu „Eesti ajalugu“, kõigest, mis ta pähe kulgeb, ja me loeksime, tänulikult.
Raamat „Eesti emotsioonid“ sobiks talle ka, sest ta oskab nii omamoodi kirjeldada seda, mis hinges toimub ja kuidas on see seotud ümbritsevaga. „Nukrus tuleb kasvama lasta, muidu temast lahti ei saa. Tuleb nukrusega kõndida, kuni jalad on täiesti väsinud,“ umbes nii ta õpetab. Eriti head nukrusekõnnid olla sügiseti ja mere ääres. Vesi pihustub lainete murdudes õhku ja tekitab soolase õhu.
Mulle meeldib, kui enesestmõistetavalt toob Õnnepalu välja selle, et ta on elanud kodumaa erinevais paigus. Ainuüksi Hiiumaal umbes viies erinevas paigas! „Uude kohta tasub kolida vastu talve, siis saad kätte koha õige palge, minna sellega pimedusse ja hakata koos sellega valguse poole sammuma.“ Nii teab ta oma kogemust jagada. Igal Eestimaa paigal olla oma taevas, ja kõige suurema taevaga Eestimaa punkt on Vilsandis. Ta on elanud jõgedemaal Jõgevas, järvedemaal Järvamaal ja muidugi mere juures, eriti Hiiumaal ja Vilsandis. (Tegelikult, tõsi. Järvamaal on vähe järvi ja järva olla hoopis sood tähendanud. ) Sealpool Emajõge on üks teine maa, Lõuna-Eesti, sellest ta kõnelda ei söanda.
„Ja igaüks valib ise oma elu,“ selles on ta kindel. Ta räägib lainetest elus, nende tunnetamisest, reeglitest ja mustritest. Laineharjale järgneb ikka langus. Kas see on kõigil nii? Minul küll on, aga tavaliselt ei mõtle sellele. Aga tänu Õnnepalule märkan ja mõtlen.
Peaaegu iga lehekülje taga ootab mingi äratundmishetk, mis paneb sisimas ahhaa! hüüdma, aga millest kohe edasi libisetakse. Maarahvas on kaduv tõug, nagu Ameerika indiaanlased. Tallinn-Tartu kiirtee ei vii kordagi linnast maale, ta viib ainult linnast linna, läbi igava maastiku. Ja milline nuhtlus on rahvaüritused, näiteks muinastulede ööd, mis inimesi massiliselt loodusesse veavad, aga nad ei lähe loodusesse mitte looduse pärast ja nad ei märkagi seda. Ka laudteedega rabad ja igasugused muud klantsid rahvuspargid on miski, mis Õnnepalule ei meeldi. Selle üle võiks ju vaielda, aga… tema raamatu universumis tundub küll väga õige mõte: huvitavamad on just suvalised nurgatagused, mitte „ametlik loodus“.