“Ukselt uksele”, Peep Vain. Vain & Partnerid 2024, 224 lk.
Ma aimasin vaat et telepaatiliselt ette, et see raamat on õhus. Ühel hommikul aastal 2023 ärkasin ideega, et meie kirjastuse „Minu…“ sari võiks julgemalt laieneda minevikku ja sama hooga tuli mõte, et telliks Peep Vainult „Minu Ameerika“ tema 1990ndate USA uksemüügi-kogemusest.
Mõeldud-tehtud.
Peep Vain vastas mu kontaktivõtule kiirelt ja teatas, et tal on selline raamat mitte ainult plaanis, vaid lausa poolenisti valmis kirjutatud, aga tal on huvi see ikka ise ja oma pealkirja all kirjastada. Nii jäigi.
Reisimine on müstika, aegruumide vahetus, nagu kirjutaminegi. Kui sain ilmunud raamatu lõpuks enda kätte, siis sisenesin… Šeremetjevo lennujaama, Aerofloti lennukisse. Kohalolutunnetus oli ootamatult tugev. Lõhnadest alaväärsuskompleksini ja oli täiesti tunne, nagu oleksin mingi nõuka-aegse volaski hilisteismelise poisi sisse sattunud.
Nii et hästi kirjutatud, minu meelest pole küsimustki.
Ja ma ei saanud aru, miks seda üllitist mulluste reisiraamatute hulka üldse ei arvestatud, kui tibusid üle lugema asuti. Samas kui retroraamat Tšuktšimaast läks arvesse? Tundub, et Peep Vain elab oma mainega, seda nii heas kui halvas. Teda ei võeta kirjutajana, ta on ikka müügiguru. Ja võimalik, et Eesti kultuuripildis on raamatuid lihtne üle turundada, nii et osa potentsiaalseid lugejaid keerab selja? Eks seda on juhtunud ka meie „Minu…“ sarjaga.
Igal juhul pani Peep Vainu raamat mind tundma, kogema ja mõtlema. See pole minu meelest sugugi nii üheülbaline müügimehe päevaraamat, kui paistab. Aga mis raamat see ikkagi on? Mõtlesin sellele, ka päevi, nädalaid ja kuid hiljem, kui Peep Vain mulle lauanurgalt vastu vahtis: kirjuta arvustus ära! Vaatasin seda, kuidas kaanepildil on mees, kes hoiab raamatut, kus peal on mees, kes hoiab raamatut… ja nii edasi. Mõtlesin: mis on selle mehe autoripositsioon? Kas ta plaanis kirjutada kohati sarkastilist teost või on lugejal võimalik see sarkasm siia omavoliliselt tekitada? Näiteks olukord, kus noormees hommikul karjub „Juhhuu, täna tuleb suurepärane päev!“ ja duši all laulab „Ma armastan oma tööd“, see ei ole ju 100% tõsine stseen? Või on? Mis minul viga, et ma seda sarkasmiga vaatan? Suur osa noore müügimehe elust on selline… kahtlasevõitu… nii et ma otsin autori positsiooni kõiges selles. Koputada tuleb kolm korda, „enesekindlalt“, objektile tuleb olla piisavalt lähedal ja samas piisavalt kaugel, olles „viksilt viisakas“ ja „parajalt pealetükkiv“. Täiesti sõltuvust tekitavad olidki just need peatükid, kus autor kirjeldab konkreetseid olukordi majades, mille uste taga ta koputas ja kus raamatuid müüa üritas. Reisipeatükid polnud mu jaoks pooltki nii kütkestavad.
Mõtlesin ka: kas see raamat on kirjutatud eestlastele? Kohati on tunne, justkui selgitataks midagi, mida iga eestlane teab, samas dialoogis on see ju loogiline, sest teine osapool on ameeriklane. Aga siis tuleb siinseal ette lause, mis on oma olemuselt nii ameerikalik, justkui olekski inglise keeles välja mõeldud. „Paljude privileegide hind oli kommunistliku partei liikmeks olemine,“ näiteks selline ütlus. Võimalik, et selle raamatu algmaterjaliks ongi päevik aastast 1990, mida kohati kirjutatud inglise keeles. Ma ei imestaks ka, kui raamatumüügisuve lugu on plaanis välja anda hoopis suuremale turule mõeldes, ja minu meelest on potentsiaali, just tänu sellele, et peategelane on nõukogude noor ja temasugune sattuks Ameerikasse ametlikult tööle, nagu autor tabavalt raamatu alguses ütleb, „vaid veidi sagedamini kui kosmonaut Kuule“.