„Supiraamat“
„Supiraamat“, Kertu Sillaste. Petrone Print 2025, 32 lk.
Mul on Kertu Sillaste kunstnikukäekirja osas hinges õrn nostalgiline koht. Mu noorema tütre lapsepõlvelemmik oli samuti Kertu illustreeritud ja Aino Perviku sõnadel põhinev… samuti supilugu! Seal keetis jänes suppi ja otsis, mida patta panna. Ma ei olnud ise seda teadlikult märganudki, et teeme Kertuga sisuliselt sarnast raamatut, aga mu arvutist sattus mööduma seesama tütar, nüüd teismeline.
„Aa, see on ju see. Jänes keedab suppi!“ Ja ta tsiteeris mulle Aino Perviku supilugu peast.
Imeline, mis vägi on lasteraamatutel. Olen seda väge ju varemgi tunnetanud. Kuidas üks raamat õiges kohas vermib inimese hinge ja mällu midagi jäävat.
Ning jaa, nüüd on siis üks uus supiraamat ootamas võimalust vermida uusi fänne.
Kirjutan siinkohal ära ka meie supiraamatu „köögipooleloo“. Kui ma kirjastajana Kertu saadetud materjali vaatasin, siis jäi mind häirima üks sisestunne. Üks lehekülg: see, kus suppi pandi ka viinerit. Lisaks sisetundele jagus ratsionaalseid argumente. Jänes ju vorsti ei söö. Viiner pole tervislik. Lastevanemate hulgas on taimetoitlasi. Ja ma ei tahaks avada seda pandora-laegast, kus sees küsimused, kas ja kuipalju ja mida peavad lapsed sööma, see on ju ikkagi autoriraamat ja Kertu Sillaste „supp“.
Aga ikkagi… sisetunne hakkas taas punaselt põlema, kui uuel ülelugemisel viinerileheküljeni jõudsin. Tõsi, enamik supisööjad siin raamatus olid lihatoitlased (rebane, kass, karu, koer, ka kukk), aga supi sisse pandud viiner võiks olla tehtud jänesest ja kitsest, kes sealsamas köögitoimkonnas. Võibolla mõtle(si)n üle, aga mulle tõepoolest meeldib, kui lasteraamatud on lõpuni loogilised. Olen enda kõrval raamatuid lugemas-kuulamas küllalt palju kohanud neid pisikesi ülemõtlejaid.
Nii võtsin julguse ja küsisin autor Kertult kirjastaja rollis olles: mis oleks, kui viskaks viinerid välja?
Ning selgus, et Kertu originaal-idees ei olnudki vorstikesi sees! Aga siis oli keegi kõrvalt arvanud, et võiks ehk panna, siis tuleb realistlikum supp ja lapsed saavad raamatu järgi paremini toimetada… Kertulgi läks meel kergemaks: tema sisetunne oli ka pigem see, et las olla meil taimne supp. Ning saigi kõnealusele leheküljele viinerite asemel fookusesse „sibulat ja tilli ja peterselli“…
Igatahes peaks olema võimalik selle raamatu põhjal suppi vaaritada. Ja muide, teos sobib imeliselt kokku Kertu Sillaste „Pannkoogiraamatuga“!