„Saunarahu“

„Saunarahu“, Mika Keränen. Keropää 2025, 192 lk. On miski, mis aitab elada, igasugustest stressihetkedest läbi saada: tuleb korraks saunale mõelda. Tunneli lõpus ootab alati saun! Igal laupäeval. Aga võibolla ka sagedamini. Mika näiteks märkas, et Vene-Ukraina sõja tõttu hakkas ta rohkem saunatama, see aitas rahuneda.
Kui ma viimati saunas käisin, siis mõtlesin Mika raamatule. Ta on pealahakkaja inimesena „mõeldud, tehtud!“ hooga kirja pannud oma elupäeviku ühe aasta jooksul, leitmotiiviks saun.
Sain palju teada Mika elu kohta, omal moel haakus saunaraamat tema „Minu Karjala“ juurtelooga. Sain teada, et Mika uue aasta resolutsioon oli lobiseda vähem ja kuulata teisi. Ja muidugi sain teada Mika saunakommetest.
Näiteks meie oma külas ajame saunas juttu: rahulikku sõbralikku saunajuttu. Mika on aga pärit kombestikust, kus saunas on õige olla vait. Tõsi, enamik teisi, keda ta kirjeldab, kipuvad ikkagi kõnelema. Neid ohjeldab Mika ohtra leiliviskamisega, seepeale jäävad lobisejad vait või lasevad jalga.
Ja näiteks meiegi külas käiakse saunas alasti, mehed ja naised segamini. Vääriks uurimist, kuidas need segasauna kultuurijooned mööda Eestimaad jooksevad. Mulle tundub, et mitte mingisugust geograafilist ega kultuurilist loogikat pealtnäha pole. Aga mingi loogika ju peaks olema?
Omaette teema on leili viskamise etikett. Kui Mika kirjeldab, mismoodi üks kentsakas mees viskas üles korraliku leili ja läks ise enne leili lõppu saunast minema, siis tabasin: jaa, siin on reegel, mida tavaliselt ei sõnastata. Leili ajal saunaust ei paotata, kui on paha, siis kolid allapoole, aga kindlasti ei otsi sa ust siis, kui ise viskasid! Mõttetu mees! Niisuguseid pisikesi sketšikesi on raamatus siinseal. Näiteks paistab hämuselt üks ilusa häälega naine, aga kuna Mika on prillikandja, siis saunas ilma prillideta näeb ta uduselt. Saunaerootikast ta igaks juhuks rohkem ei kirjuta, aga midagi seal on… Ühise puhastava ruumi intiimsus vähemalt. No eks on midagi veel, aga sellest jätab ta targa inimesena kirjutamata.
Mina isiklikult eriline külmalemb pole, ja ega Mika ka enne seda raamatut olnud, aga kunsti huvides otsustas ta ka jääsuplemise ära proovida. Tundub, et külma kirjeldabki ta põnevamalt kui kuuma. Aga tunnistab samas ka üles, et mingit endorfiinide laksu ta jääaugus ei koge. Panin kõrva taha kaks tarkust: külma ilmaga on vaja taliujumissokke, sest muidu jäävad jalatallad paadisilla külge kinni; ja kohe pärast külmasuplust ei tohi leili visata.
Oma lubadust olla vait ja kuulata teisi tuletab autor endale sageli meelde. Ta kulgeb mööda Eestit ja Soomet – käsil on ju mõnus kirjanikupalga aasta, kus saab pühenduda ja kulgeda, pealegi on ema Soomes hooldekodus (õnneks on ka seal saun!). Ta märkab jutte, mis ajavad närvi ja õpetavad teadlikku vaikiolemist, näiteks lageraie-külameeste jutud. Märkab seda, et ta oskab Soomes isegi eestlaste kõrval saunalaval vait olla ja teeselda, et ta polegi eestisoomlane. Märkab, kuidas soomlased ja eestlased suhtlevad erinevalt. „Soomes on ikka nii, et kõneleja räägib pika jutu maha, ja kui ta jääb vait, oodatakse veel hetk, kas tuleb midagi, ja kui ikka ei tule, saab järgmine jutujärje ja räägib nii kaua, kui tal on isu.“ Sellist õrna huumorit on raamatus küllaga.
Ja kuigi mõni peatükk-vinjett tundub juhuslikum kui teine, sobivad nad kõik siia ajajoonele: see on ju üks aasta, sauna(rahu) täis aasta. Kõik see, mis juhtus, kuulub siia.
PS. Eraldi tahaksin kiita raamatu kaanevalikut. Tükk aega paitasin seda tekstiili, sain peopesale sensoorset rõõmu ja rahu.