„Pille-Riini lood“
„Pille-Riini lood“, Ellen Niit. Eesti Raamat 1971, 103 lk.
Kentsakas on lugeda midagi, mis on pärit kusagilt lapsepõlveaegadest, häguse teadmisega, et ju ma ikka olen seda lugenud, kunagi ammu.
Aga Ellen Niidu elulooaineline raamat („Heleda mõtte laast“) tekitas huvi lugeda uuesti neid patsidega tüdruku lugusid. Maarja Undusk on huvitavalt kirjeldanud seda, mismoodi ta ema (ehk siis Pille-Riini ema ehk siis Ellen Niit) nõukogude aja möödudes uustrükis parandusi tegi ja kuidas see uue ja vana aja kokkuklapitamine keeruliseks läks.
Selgus, et mu linnakodus Pille-Riinikest pole ja võtsin raamatukogust esimese ettejuhtuva. Päris kindlasti vääriks omaette rahvaväljaannet ja teadustööd see, kus on võrreldud neid patsidega tüdruku lugude versioone ja jutustatud taustalugusid erinevatest aegadest!
Minu lugemislauale tulnud versioon juhtus olema aastast 1971, seega esimeste tiraažide hulgast (raamatu esmatrükk on aastast 1963). Tagakaanelt paistab hall torn, mille küljes punane lipuke, aga see absoluutselt ei häiri, see on Vive Tolli stiliseering, mõnusalt rohmakas. Vive Tolli on, muide, Ellen Niidu klassiõde, kelle kaudu Ellen sai kunagi õppetunni: omapärane olemine on hea, selle eest võivad õpetajad seljataga kiita. Ja illustratsioonid on tõesti aegumatud,
Raamatus kulgema asudes imestan tänapäeva pilguga aga seda, kui pisikese trükifondiga on 1970ndate lapsi õnnistatud. Kas „Pille-Riini lood“ oligi teadlikult mõeldud noortele, lugemisprillideta lastevanematele ettelugemisraamatuks? Või suutsid nõukogude ajal ka kuueaastased lugeda pisemat fonti? Nagu sai lugeda Maarja Unduski raamatust, siis algselt ilmusid need lood tõesti eriti väikse kirjaga, ajakirjas „Nõukogude Naine“, algselt kohe päris kindlasti eeldusega, et neid loetakse ette.
Pille-Riin ise on viieaastane. Ja kohe on meil ees esimene koht, kus ajastute muutumine võib lugu häirima hakata. Pille-Riin nimelt kogub oma Pika Hermanni pildiga hoiukassasse raha. Viiekopikalisi. Ja tal on probleem: mis raha ta siis hakkab koguma, kui saab kuueaastaseks? Torni tipus on teksti ainetel punane lipp, selle saab lihtsa vaevaga muuta kolmevärviliseks, aga mis teha rahakogumisega? Nagu Maarja Undusk oma emateemalises raamatus kirjeldab, siis häid valikuid polnud, sest isegi 1990ndate olid 5-sendised pisikesed ja sugugi mitte sama väärt suurusega kui toonased 5-kopikalised. Nii jäid ka muudatustega trükis jäid sisse kopikad. Minu meelest on see õige. Lapsed võtavad rahulikult omaks, et lugu toimub kusagil lugudemaal ja lugudeajas, mitte täpselt sellel maal ja selles ajas, kus tema parasjagu elab.
Võtame näiteks kella tiksumise. Mina olen juba nii kaua ilmas elanud, et mäletan oma lapsepõlvest turvalisuse ja rahu märgina seinakella kuuldavat tiksumist. Kell on tegelaseks ka Pille-Riini maailmas. Aga ma aiman, et tänapäeva laste seintel ei leia eriti sageli kuuldavalt tiksuvat ja iga mõne aja tagant „põmm“ või „kuku“ tegevat kella. Ma ei tea, kuidas nemad tajuvad jutulõiku häälitsevast kellast, kui neil äratundmise kogemust ei ole, aga ma olen kindel, et see avardab neid: seinal tiksub keegi, just nagu klopiks tal süda. „Siis hakkas ta kägisema ja Pille-Riin ehmatas. Kuid kell ei teinud paha midagi, ainult lõi ühe paugu.“
Omaette mure on aga moest läinud või õigemini tähendusvälja muutnud sõnaga. Teate ju küll (vabandan, aga ma ei saa sõnast rääkida ilma seda mainimata): neeger. Kuuldavasti on „Pipi Pikksuka“ uustrükkides mitmes keeles tema isast tehtud lihtsalt saarerahva kuningas. Aga Pille-Riini loos toimub sisuline arutelu, kus kaks last mängivad „Reis ümber maailma“ ja vaidlevad oma nupuvärvidega seoses: kas neegrid on mustad või punased? Mina jätaksin sõna sisse! Aga samas, saan aru, et see on keeruline koht.
Huvitav on vaadata, milline siis on see nõukogude lapse maailm läbi Pille-Riini silmade. Korraks sõidab sisse punane lahtine buss, mis see veel oli, kas tõesti viide Inglismaale? (Hiljem: sain teada, et ka Eestis sõitsid punased bussid.) Venemaad pole kordagi mainitud, aga teoreetiline Soomes käik on sees seoses soome kelguga (tsensor oleks ju võinud selle tõlkekelguks muuta, kui asjad tõesti hullud olnuks, võibolla 50ndatel olekski seda tehtud?). Päris huvitav on Pille-Riini tutvumine suvel maal kohaliku tüdrukuga. Pille-Riin küsib: „Mis talud siin kolhoosis veel on?“ Tüdruk loeb ette kaheteistkümne talu nimed, mis asuvad „meie külas“. Sujuvalt on kolhoosist küla saanud.
Mulle väga meeldib peatükk, kus Pille-Riin kõnnib koos vanaisaga maailma äärel, tegelikult küll linnaservas, kust algab raba. Just seda kohta lugedes saan kindla ühenduse oma lapsepõlvemäluga: jaa, ma olen seda lugenud, see kummaline valge vaikus minu sees, ja otsus, et kõik, mis paistab silmapiirilt ehk teiselt poolt raba, see asub juba teisel pool maailma äärt. Ning vestlus, kus pealtnäha mitte millestki saab alguse lapse soov, et „sõda ei tuleks“. Kas saab nii, et sõda ei tule? Mina kasvasin 1980ndate külma sõja õhustikus ja mäletan sedasama küsimust, lapse valusa kirega küsitud. Nagu sai lugeda Maarja Unduski ema-raamatust, siis üksvahe muutis Ellen Niit uustrükis sõjaküsimuse ära, nii et laps ja vanaisa kõnelesid igavesest rahuriigist, see on kaudne viide Ellen Niidu suguvõsa hernhuutlikule taustale. Aga see pole ikka see! Minu meelest ka tänapäeva laps ei unista mitte rahuriigist, vaid küsib: kas saab nii, et sõda ei tuleks?
Sõja õrnu jälgi on Pille-Riini raamatus veel, sest üks tegelane on tädi Juuli, Pille-Riini vanaisa õde, arvatavasti Ellen Niidu umbes kümnest orbiidil tiirelnud (vana)tädist kokku pandud tegelane. Tädi Juuli mees jäi „esimesse sõtta“ ja õhus hõljub tema nähtamatu laps, kes jääbki õrnalt hõljuma. Mis temaga juhtus, oli ta kunagi päriselt olemas? Ei tea. Ja nii ongi ilus.
Pille-Riin ei käi päevagi lasteaias ja lasteaiateemat pole isegi mainitud raamatus. See on minu meelest väga kõnekas fakt, arvestades, et ühiskondlik surve sel ajal oli „kõik sõime, kõik aeda“ suunas. Ka mina ei käinud lasteaias ja arvan siiani, et ilma suurkollektiivita kasvanud hinged on ehk natuke teistmoodi. Pille-Riini raamat annab võimaluse ka lasteaialastele seda vaikust, rahu ja igavust kogeda, mis on omane kodus kasvavate laste maailmale. Pille-Riini päevade tegelased on näiteks pakane, kes akent maalib, Tassi-Sass ehk pilt kruusilt, Taldriku-Leevikesed ja aknatagused leevikesed, juba mainitud kell, muidugi ka nukk ja kummist koer… Ka õpetajast ema, kes küll peaaegu kogu aeg tööl on. Ning kirjanikust isa, kes istub tagatoas ega märka, kui Pille-Riin õue läheb, aga kes vahetevahel tütre maailma mõne põneva killuga ilmestab, näiteks ütleb, et toored õunad hakkavad kõhus karjuma või et tehases püüti kinni päikesekiir, mis pandi Pille-Riini taldriku äärele särama.
Rohkem on Pille-Riini elu tegelasteks vanaisa ja tädi Juuli. Ning minu meelest alles siis tasub mainida Pille-Riini maailmas temavanuseid lapsi. Vaid mõnes loos tulevad nad sisse.
Mulle meeldib see, kuidas Pille-Riin oskab omaette mängida; arvan, et selliste stseenide ette lugemine õpetab üksimängimist ka tänapäeva lastele, ning julgustab lapsevanemaidki tühjust ja igavust võimaldama! Laps ise on ema ja roostes kühvel on laps ja kõnnitee on sild… ning ema näitab lapsele kino, läbi rohelise klaasitüki.
Jah, see roheline klaasitükk… See Pille-Riini raamatu viimane peatükk, mida lugedes meenub mulle klomp kurgus lapsepõlvelugemiste ajast… Ning meenub ka üks teine raamat, „Karupoeg Puhh“ ja selle emotsionaalsed lõpustseenid, kui Christopher Robin on suureks saanud. Tuleb meelde seegi, kui ma 1990ndatel tegin Ellen Niiduga pika intervjuu ja ta ütles, et plaanib hakata kirjutama raamatut lastest täiskasvanutele. Meenub ka hiljuti nähtud Vanemuise etendus „Elleni sekund“, mis siiani kraabib: miks küll läks nii, et see rohelise klaasitüki raamat jäigi tal vaid plaaniks?
Pille-Riini raamatu lõpupeatükk ongi justkui uue loo avasamm, see on hoopis teises tonaalsuses kui ülejäänud raamat. Pille-Riini ennast enam stseenis ei olegi, seeasemel arutab keegi lapslugeja Ats ning minategelane, ilmselt tema ema, jutuks tuleb ka ka isa, kes kirjutab luuletusi, ja teine laps Maarja. On täiesti selge, et see ongi Ellen Niidu perekond (Ats oli ta vanema poja hüüdnimi), kuigi lapsest lugejale pole see detail eriti oluline. Tähtis on tonaalsuses: mängust välja astumise maagia. Alguses on korraks arutlusel see, kas Pille-Riin on päriselt olemas. Ning siis hakkab „konkurents rohelise klaasikillu pärast“, võib nii öelda, võib ka teisiti öelda, eks neid imelisi maailma vaatamise kilde jätkub ju kõigile, kes neid mäletada võtavad… Igatahes saab väike Ats selle konkreetse rohelise klaasikillu endale, et läbi selle maailma vaadata, ja ta traavib minema, ning kõik teed on lahti, lahti, lahti!
Mina pole siiani suutnud leppida sellega, et Ellen Niidul jäi kirjutamata see raamat, mis siit justkui algab. Tema ande üks osa on eriline oskus tekitada täiskasvanus lapsepõlvenostalgiat, see on seesama „oma olemine, turtel tulemine“, kus üks ema võttis kätte ja läks ära, läks rändama ajas ja ruumis.
Aga öeldakse, et selle kirjutamata jäänud rohelise-klaasikillu-raamatu asendaja ongi eelmainitud Vanemuise tükk „Elleni sekund“ (kirjutatud Maarja Unduski emateemalise raamatu „Heleda mõtte laast“ põhjal). Soovitan seda tükki kindlasti kõigile, ja patsiline Pille-Riin on, muide, ka seal tegelane.