„Pärisõppepäevik. Koolivõõrutuse lugu“, Kiti Põld. Tööpõld 2025, 257 lk.
Vahel mõtlen sellele, miks olen teistsugune kui mu õde. Miks on minust saanud riskialtis ettevõtja, kellele meeldib uute ideede ajurünnak, aga tema on alati soovinud töötada kusagil rahulikus süsteemis, praegu näiteks suures meditsiinifirmas. Ega seda täpselt kunagi tea, miks on keegi just selline, nagu ta on. Aga olgu öeldud, et kogesime erinevaid lapsepõlvi. Õde oli lasteaias, mingil perioodil nõukogude Eesti eksperimendina isegi esmaspäevast reedeni, aga minul oli nõrgem tervis ja nii sain ma õrnas eas sisuliselt koduõpet. Kas sõna otseses mõttes kodus või ema tööl raamatukogus kaasas käies.
See koduõppekogemus muutis mind kindlasti. Astma ja muud hädad jätkusid (õnneks või kahjuks?) kuni teismeea lõpuni ja nii veetsin, kuigi ametlikult koolis käies, palju aega kodus õppides. Tean hästi seda mõnutunnet, kui sirutad käe raamaturiiuli ees välja ja mõtled: mida tänaseks ette võtta? See oma käe kusagile sirutamise impulss on tulnud minu enda seest, isegi kui see on tulnud õppimata koolitundide arvelt. Arvatavasti olengi suure osa tegelikult olulisi teadmisi omandanud koduõppe-stiilis, järgides oma impulsse. Ja ka mu kolmest tütrest kaks on olnud mingi eluperioodi koduõppel, ning mul on neist aegadest ainult head kvaliteetaja-mälestused.
Niisiis olen ma kindlasti subjektiivne, avades Kiti Põllu raamatu „Pärisõppepäevik“. Ja mulle meeldib kohe esimene lõik. Millist infot on meil päriselus kõige rohkem vaja? 1) Tervis. 2) Suhted. 3) Rahatarkus. Ja neid kolme elu põhiteemat ei õpetata kooliprogrammis peaaegu üldse mitte.
Veel sellesama esimese lehekülje jooksul elame kaasa, kuidas Kiti ja ta mees saadavad koolile avalduse võtta oma lapsed koduõppele. On märtsi algus 2020, natuke aega enne seda, kui kogu Eesti koolivõrk suundus kroonviiruse leviku tõttu distantsõppele. Perekonna koduõppeavaldus jõutakse aga enne rahuldada. Tegelikult panen imeks, kui palju järgnevate kuude vältel kooliõpetajad kirjadega koduõppe-peret pommitavad. Ja saan täiesti aru, millist süütunnet ja rahutust need kirjad autoris tekitavad: kooliporgrammis tehakse praegu nii, väike vihje, proovige ikka ka seda teha!
Loo tegelasteks on kolm last (7, 10, 12) ja nende peamiselt kodus töötavad lapsevanemad. Haritud, lausa olümpiaadidel käinud, kunagised viielised õppijad, vaat sellised on need lapsevanemad. Peedu esindab alalhoidlikumat suunda, aga Kiti on revolutsionäärilaadsem. „Kui palju aega olen ma oma elus mõttetult kulutanud?!“ küsib ta nüüd koolieale tagasi vaadates.
Oma päevikusse paneb ta kirja laste kulgemisi koduõpperadadel, lähtudes kõige olulisemast: impulsist. Iga impulss on tähistatud hõõgpirniga. (Siinkohal kummardus Thomas Alva Edisonile, kes koolist eemaldati ja kelle ema talle koduõppe võimaldas.) Just impulsist saab alguse tõeline huvi, sisemine motivatsioon end harida. Mind ennast tabab seda päevikut lugedes ahhaa-efekt, mõeldes oma tänapäevasele elule. Ka minule meeldib järgida oma impulsse, olen selle veidi segaselt enda sees sõnastanud kui „hea elu“! Mul on hea päev, kui saan ärgata ja teostada seda, mis „tunne on“, aga mul ei olegi kunagi tunnet laiselda, pigem tekivad ideed… Oma vast tärganud ideede kaardistamine-teostamine on vägeva energiaga faas. Aga selleks peab olema aega. Kui eluplaan on täis kohustusi, siis surevad ideed enne, kui neid „kasta“ jõuab.
Ja selge see, et koolilastel tavaliselt ei võimaldata oma impulsse järgida, puhtfüüsiliselt ei jätku neil aega, kui on vaja näiteks tangensid ja koosinused selgeks saada. Jätke(m) oma koolis käivatele lastele siis vähemalt nädavalahetused vabaks, et neil kusagil natukenegi iseendaga ühinemiseks ruumi jääks…
Koduõpperaamatu noorim tegelane Piibe näiteks tunneb kirge looduse suhtes. Ta on kombinatsioon algaja-õigekirjast ja peensusteni jõudnud noorest ornitoloogist. Jah, see õigekiri… Raamatu autor sõnastab oma miinimumprogrammi: talle meeldiks, kui tema lapsed oskavad tulevikus kirjutada ilma õigekirjavigadeta. Tundub justkui liiga väike miinimumprogramm? Samas isegi kooliõpetajad, kes koduõppe-perele kirju saatsid, ei osanud alati õigetesse kohtadesse komasid panna…
See raamat puudutab teemasid, millega me absoluutselt kõik oleme kokku puutunud, sest me oleme kõik käinud läbi kooliõppe-masinast ning paljudel meil on lapsed, kes on sellest läbi käinud/käimas. Kindlasti ei pruugi te kõigi Kiti mõtetega täiesti nõus olla, aga kindlasti on see lugeja maailmapilti avardav. Lihtsalt-lühidalt öeldes on see ühe Viljandi järveäärse öko-perekonna elu kirjeldus, nagu on seda ka Kiti Põllu esimene raamat “Meie taaskasutus”. Koduõppes tuleb aga silmitsi seista igapäevaste valikutega, ka väärtushinnangute vahel. Näiteks: kui poja loomeimpulss vajab plasti ostmist, mis siis teha?
Ja kas muusikakoolis käimist peaks survestama? See on omamoodi paradoks, aga nii on: tavaharidusse suhtuvad selle raamatu lapsevanemad rahulikumalt, aga muusikakooli suhtes toimub midagi sellist, mida mina päris lõpuni läbi ei hammustagi, sest mina lubasin oma lastel muusikakooli pooleli jätta. Eks lapsevanemaks olemine on omamoodi eluvaldkond, kus sa kombineerid oma (täidetud või täitmata) unistusi, omaenda hirmu- ja mõnukogemusi. Mulle isiklikult on sõna „solfedžo“ nii hirmsa tähendusväljaga ja nõnda ei saanud minust lastele survestajat. Nüüd loen Kiti raamatust, et on teatud erialasid, näiteks lõõtspill, kus õpetamine käib pärimusmeetodil, mitte nootide järgi. Hea teada!
Epiloog on ka ülioluline. Mis saab edasi, pärast 2020 aastat? Eriti huvitav oli vanema tütre lugu: kuidas ta pärast mitut aastat koduõppel läks suurte lootustega gümnaasiumi ja lahkus sealt kiirelt. Aga kuidas edasi läks kõik ikkagi hästi, oma rada pidi, oma impulsse järgides.