“Minu Vormsi”, Barbi Pilvre. Petrone Print 2020. 248+16 lk.
Olen Vormsil kunagi ammu pikalt käinud, sõna otseses mõttes käinud, lausa ringi saarele peale matkanud (matk kestis nädala, sest tegu on Eesti suuruselt neljanda saarega!). Meenutan ja mõtlen, mismoodi jäi siis, nõuka-aja lõpus, mu sisse mingi kergelt hirmutav „tuulte tallermaa“ tunne. Rohkem ma sellele toona ei mõtelnud, aga alles Barbi Pilvre „Minu Vormsit“ lugedes jõudis mulle pärale, mis see oli, mida ma teismelisena tundsin.
Sealt saarelt oli enamvähem kogu pärandkultuuri kandjaskond lahkunud.
Ei saa öelda, et küüditatud, sest lahkuti ju vabatahtlikult. Rannarootslaste nn kojukutsumine toimus Teise maailmasõja lõpuagoonia alguses. Kutsuti koju? Aga kodud, need jäid tühjaks… 1950ndatel kasutati Vormsit ka vangla alternatiivina, saabus juhuslikku rahvast. Ja paljud elamised jäidki päriselt tühjaks, loodus võtab teadupärast väga kiiresti tagasi selle, mis võtta annab. Kunagi oli saarel palju koole ja tuhandeid inimesi, nüüd on aga tavaline asi, et metsas matkates koperdad mingi maakivimüüri otsa, siis märkad mustsõstrapõõsaid ja õunapuid, sest kunagi on seal olnud kellegi kodu…
Mis kärbes täpselt Barbit hammustas, et ta just Vormsile otsustas kodu osta, sellele ei oska ta ilmselt ise ka sügavuti vastata. Juhus? See lugu on raamatus kirjas: ajalehesabas ühe kuulutuse märkamine ja sealtkaudu saarele sattumine. Barbi enda elulugu on raamatus kirjas, talle omasel lakoonilisel ja veidi eneseiroonilsel moel, kuidas ta 1990ndatel sattus elama Soome ja mida tegelikult tähendas sealse mehega abiellumine (mitte kõik Soome mehed pole jõukad ja edukad). Siin lehekülgedel on põhjamaist olelusvõitlust, soolast tuult, mis võib su vahel lausa ümber lükata. Pidev remont. Lapse sünd keset neid tuuli. Edasi, lasteaialaps elas isaga Vormsil, Barbi sõitis Tallinnasse tööle, elas üle jääteeliuge ja tülisid kiusaka naabriga, kelle pärast ei tohtinud nad oma kanalisatsiooni kasutada… Ja ühel jõulueelsel päeval oli mees surnud. Aga ta jäi kassidega veel koju, sest ega saarel pole surnud inimesega toimetamine niisama lihtne kui linnas… Need on kõik detailid, mida raamatust mäletan. Nordic noir, kohati päriselt valus ja raske, omal kombel ajaloolise hingusega, nagu mingi… „Kristiina Lauritsatütar“, aga lisaks külastavad stseeni maffia või salaküttide kuulid, mis kentsakal kombel just Barbi autoklaasi lastakse, miks, kes teab.
Aga samas on seal tuulte tallermaal soojendavaid asjaolusid, näiteks teine naabrinaine Galja, slaavi lahkuse kehastus. Ja muidugi kassid! Barbi ei tee saladust, et just kasside pärast ta maakodu osta otsustas. Kassidest on juttu pikalt, nende iseloomud joonistuvad välja, nende elukaared jäävad meelde kuni nende loomuliku (või müstilise) lõpuni…
Selles raamatus on kohti, mida ma huvitavaks ei pea, küll aga vajalikuks suurema paigaloo jäädvustamise mõttes. Näiteks tuuleparkidele vastu astumise ja kohaliku poliitika lugu.
Neid ridu kirjutades tunnen, et mul on aeg uuesti Vormsile pikemalt minna, et selle koha vaimu uuesti tajuda. Olen käinud teistelgi Eesti saartel ja Vormsi ei lähe mul mitte ühegi teise saarega segi. Midagi seal on! Natuke kurba ja küsimusi tekitavat. Ja minu jaoks on raske selles emotsioonis eristada, kust algab saar ja kust „Minu Vormsi“ raamat.