„Minu Valga“, Kuido Merits. Petrone Print 2024. 280+16 lk.
Ma kasvasin Läti piiri lähistel Viljandimaal, aga naaberrajoonist asuvat Valga-Valka teemat polnud ma kunagi lõpuni läbi tunnetanud, tänu “Minu Valga” raamatule sain selle tunnetuse. Miks on sel linnal kaks nime? Muidugi sellepärast, et see on tegelikult üks linn, millest sai kakskeelne kaksiklinn – ajaloo jooksul parasjagu räsida saanud, mitte ainult sõdade-küüditamiste, vaid ka riigiipiiride poolt. Lausa maju on seal piiriga pooleks tehtud. Tänapäeval on taas nii, et Valga lapsed käivad Valka muusikakooli, aga ühist teineteise keele oskamist kahe rahvuse puhul enam eriti alles pole, nüüd kõnedakse omavahel suurrahvaste keeles.
Kuido Merits ei ole Valgast pärit, ta on elanud siin-seal üle ilma, seotult Eesti riigi välisesindustega (Kiievis, New Yorgis, Riias jm). Saame koos temaga kogeda seda, mismoodi käib sisse elamine Eesti ääremaa-väikelinna.
Üks asi hakkas mind lugemise käigus häirima… Kuido on suitsumees. Ma käin vahel ikka koolides esinemas ja tean, et paljudes koolides on „Minu…“ sari (õigemini üks vabalt valitud raamat sarjast) kohustuslik. Erinevates koolides lähenetakse “Minule” eri moel, mõni õpetaja paneb tegema referaate, mõni turismiteatmikke, mõni lihtsalt lugema, mõni maast/linnast ettekannet tegema… Ja valikute hulgas on nüüd raamat, kus autor peaaegu igas peatükis läidab aga taas sigareti. (Võimalik, et see oli seotud kirjutamise vahele tehtud suitsupausidega…) Ma lisasin kirjastajana pärast sarja kontseptsiooni juurde ühe nüansi: lugejate hulgas on alaealised, paluks mitte ilma sisulise vajaduseta nikotiini sisse tuua.
Aga jah, suitsupausile läks Kuido sageli Valga linna- ja vallavalitsuse kontorist. Tema töökohas juhtus igasuguseid suhtedraamasid ja kuigi ma kartsin, et läheb igavaks, mida sest ametniku elust ikka loota… siis igavaks ei läinud. Kuido on ennegi raamatuid kirjutanud ja sõna ta valdab. Aga. Samas jäi silma see vana kooli mehe stiilis” kirjelduste jada, kus naiste puhul on tavaliselt ära märgitud, kas ta näeb välja hea ning eakohane, kas ta on ülekaalus, on ta ilus jms. Meeste puhul ma ühtegi sellist kirjeldust ei märganud. Mäletan, kuidas Barbi Pilvre tegi kord kunagi Eesti Ekspressi persoonilugudele analüüsi: mismoodi kirjeldatakse mehi ja mismoodi naisi. Ka „Minu Valgale“ saaks samalaadse analüüsi teha. Näiteks pealkirjaks: väljasurev tüüp ehk vana kooli mees kirjeldamas naisi.
Soovitan raamatut neile, kes päriselt Valgat väisama lähevad, isegi Tallinnast alates saab alates bensiinijaamapeatusteni marsruuti järgida ja Valgas on konkreetseid tänavaid, lausa maju kirjeldatud, ka linna ajaloost ja kultuurilistest kildudest tuleb kokku hea mosaiik.
Aga kes tervet raamatut ette võtta ei malda, see võiks lugeda raamatu sissejuhatust: „Päris alguses olime üks…“ Valga-Valka ühine monoloog, imelises stiilis, andes ülevaate linna(de) loost.
Teiseks, soovitan „Minu Valga“ juurde lugeda (või audiona kuulata, sest paberraamat on otsas) Contra „Minu Lätit“, neis kahes raamatus jooksevad siinseal teemad paralleelselt.
Ja üks lõpuküsimus ka: kas Valgas/Valkas on Pudrumägi või Piimajõgi? Üks neist kahest on seal päriselt olemas.