„Minu Tuneesia“, Thea Karin. Petrone Print 2023. 232+16 lk.
Raamatul on paljusõnaline, lõhnav ja detailirikas sissejuhatus, aga tegelikult ei saagi aru: kui palju Thea Tuneesias on olnud ja mida ta seal teeb?
Aga las see olla salapärane, nagu „Tuhande ja ühe öö muinasjuttude“ üks pisike lugu. Peaasi, et Theal on tunded Tuneesia suhtes. Tal on respekt, uudishimu, ridade vahelt on aimatav ka kerge flirt. Paljureisinud inimesena targutaksin: kui Thea olnuks mees, ei juhtunuks neid lugusid sellel moel. Tal tekkivad kohalikest sõbrad, meesterahvad, kes teda (vahel ka ta tütart) vastu võtavad, oma kultuuri tutvustavad, festivalidele ja pulmadesse kutsuvad. Tasapisi saab Theast kohaliku kultuuri hobiekspert. Ta on selgeks saanud ka araabia keele, õigemini küll tänava-tuneesia versiooni sellest.
Kaamelid. Datlid. Kõrb. Kõik need kultuurielemendid, lood nendest. Olen ka ise Tuneesias käinud ja tunnen lugedes seda maitset ja lõhna küll, tunnen Tuneesia ära. Aga ei saa salata, et olen kirjutanud paberitükile raamatu vahele küsimuse, mis suunatud autorile: mida sa tunned, kuidas sa muutud? Mis sind motiveerib aina tagasi tulema? Võibolla on see vastus siin olemas idamaisel moel ja ma ajan taga eestlaslikku kindlust, mida Saharas ei peagi olema? Kas vastus on ridade vahel, püüa, pane käsi liiva sisse ja püüa seda liiva?
Ja mõtlen: Sahara inimesed on pidevalt kusagile teel. Nomaadidel ei ole paiksust, meie mõistes kindlust ja kodukollet. Ehk ongi see vibratsioon siin raamatus tunda: kõik kuidagi kulgeb ja voolab, aga kellest see raamat siis ikkagi kõneleb, kus see tegevus toimub? Justkui kõikjal. Kohati see häirib, aga siis keerad lehte ja on taas mõni imeline hetk. Näiteks hilisõhtu kõrbes, kui tõuseb kuu, saabub päeva viimase palve lugemise hetk, vaikne pomin.
Raamatut sulgedes tunnen end siiski kuidagi tühjalt: kõik justkui on. Soovitused on. Info on. Lood on. Aga miks on mul see tunne, et hingele jäi miski kättesaamatuks, sõnastamatuks, tekkis tahtmine midagi sealt ikkagi veel kinni püüda? Samas, soov minna Saharasse tekkis ka.