„Minu Toba“, Mirjam Johannes. Petrone Print 2013, 232 lk.
Mida saab üldse maailmas muuta? Eelkõige iseennast. Ja kui midagi muud, siis ikka vaid läbi iseenda. Üks maailma muutmise viis on erilises olukorras oma emotsioone vaadata ja teistega jagada.
Põlisrahvaste olukord on kurb. Neid pole kellelegi vaja, see on avalik saladus kogu Ameerikas (mõtlen siinkohal maailmajagu, kahte kontinenti, umbes 20 riiki, minu teada pole mitte kusagil olukord parem: põlisrahvad on alamklass).
Te ei tea, mis või kes või kus on Toba? Peaaegu mitte keegi teine ka ei tea, isegi sealsamas riigis, kus Toba kogukond asub (Argentinas). Kui me kunagi selle loo “Minu…” sarja teha võtsime, siis mõtlesin just seda, et kastepiisas peegeldub maailm ja selles ühes getolinnaosas peegeldub kogu meie planeedi põlisrahvaste olukord. Tuleb õhinal üks valge tüdruk maailma päästma (võibolla väga kauge üldistusena ka oma rassi ja maailmajao patte parandama, eks need on ju valged eurooplased, kes Ameerika mandrite elu segi keerasid).
Ja see on väga suur lugu, ulatudes ka Ameerikatest kaugemale. Pisikeste põliste rahvakildude hääbumine massikultuuri suures voos, see käib meil globaalselt, igas nurgas: Aafrikas, Venemaal, Austraalias. Vist mitte ükski teine „Minu…“ sarja raamat ei too seda suurt lugu nii puhtalt esile.
Mäletan, kuidas kadunud Jüri Pino kirjutas omal ajal arvustuse: “See tüdruk oskab kirjutada!” Jah, nii on. Mirjam on ladus, eneseirooniline, aus, tekstis voolab dialoogi ja toimub peategelase areng. Ega ta tegelikult eriti läinudki alguses maailma päästma. Lihtsalt märkas postkastis kirja, sai aru, et selle abiga on võimalik pääseda tasuta Lõuna-Ameerikasse, kasutas võimalust. Koht, kuhu ta sattus, nägi väga masendav välja. Raamatu lõpus saab ring täis: ta lahkub nuttes, ilma, et oleks kordagi korralikult reisile pääsenud, saatjaks laste küsimused, millega slummi-linnaosast vabatahtlikke igal õhtul ära saadeti: “Millal te jälle tulete?”
Arengu osasid on palju. Hispaania keel muidugi (esimesed stseenid algavad naljakate päheõpitud lausetega). Oma olukorra ja abituse tajumine. Ja kohaliku elutunnetuse mõistmine. Toba lapsed ei saa näiteks aru küsimusest “Kelleks tahad saada?” Mis mõttes saada, ma ju juba olen? Suureks saades hakkab see slummilaps kasutama sotsiaalabi ja kellekski saada tahta ta lihtsalt ei oskagi…
Mirjami kõrval joonistuvad välja ka teised vabatahtlikud, kõige värvikamalt noormees, kellel on kaks missiooni, kogu maailma narkootikumid järele proovida ja maailmarevolutsioon koos talle narkouimas saabuva Che Guevara abiga. Täiesti hull noormees, aga paljud tema jutud on väga asjalikud ja omal moel õiged. Ninnunännutamine, näiteks Toba lastega teatri tegemine justkui ei päästa maailma. Aga mis siis üldse päästab?
Ausalt öeldes jõuab see raamat umbes teise kolmandiku peal justkui “üle jõe ujumise surnud punkti”. Mul on see lugu varem kaks korda pooleli jäänud, miski seal loos muutub “jõe keskel” veidi korduvaks, masendavaks… Seekord surnud punktist teadlik olles panin edasi ja jõudsin lõpukolmandikku, ühe vana Toba mehega peetud vestluseni. “Mine ja jutusta meist,” see mõte on imeliselt välja öeldud. See ongi maailmapäästmine.
Mirjam jätkas vabatahtlikuna Barcelonas, ka sellest on ta muide raamatu kirjutanud, “Minu Barcelona”. See on uus lugu, kuigi isegi üks oluline tegelane (lisaks peategelasele) on taas sees. “Minu Tobat” sulgedes mõtlen aga: mis on neist lastest praeguseks saanud? Kas nad oskavad esivanemate keelt, kas nad väärtustavad vanu traditsioone? On nad ikka seal prügi sees? On neil unistusi ja kui, siis mis need unistused on? Kardan, et äkki on unistuseks lihtsalt minema pääseda ja tavaliseks muutuda… Inimene võib ju pääseda, aga kultuurikild, kas ongi lõplikult hääbumises? Ja mis siis ikkagi teha? Vaat selliseid arutelusid on raamatus palju ja nendest peegeldub ka meie enda olukord.