„Minu Tallinn“, Terhi Pääskylä-Malmström. Petrone Print 2016. 296+16 lk. Pole imestada, et Terhis voolab karjala verd, nagu ka Mika Keränenil. Nad on mõlemad särtsakad, kohati ekstravagantsed. Ja võibolla just see idasoome veri tõmbas neid siia, Eestimaale.
Terhi “Minu Tallinna” lugu on nii mõneski detailis juba ajalugu, 90ndate ja 2000ndate alguse nostalgia. Algatuseks oli üks tavaline soome tüdruk, kes ei teadnud mitte midagi Eestist, isegi suguluskeelte tunnis tundusid vespa ja mari meeldejäävamad. Aga siis algab poolkogemata see suhe, külaskäik Tallinnasse, millest kasvab armastus. Mina mõtlen, et ma pole kunagi Tallinnasse armunud olnud, ma pole Tallinnat igatsenud (on küll kohti, millesse olen armunud olnud!). Pigem on Tallinn olnud mulle praktiline ja mõistlik valik, nagu paljudele eestlastele. Aga Terhit lugedes jõuab pärale küll, mismoodi üks helsingilanna saab Tallinnast vaimustuda. Ning mitte ainult vanalinnast! Ta on käinud maa peal ja maa all igasugustes linnaosades, ka mägedes. Ja näiteks laulupeo-rongkäik on tal hästi edasi antud, emotsioon voolab „nagu Niagara juga“.
Aga lisaks Tallinna-tutvustuse loole on siin ühe noore ennast otsiva naise karjäärilugu, päris aluses on sees ka elemendid nimega „väikesed valged tabletid“ ehk antidepressandid. Siis leiab ta tänu Tallinnale oma tee.
Üks lõik siin raamatus kõnetas mind väga, lugesin seda üle ja mõtlesin. Terhi ühenaisefirma arengus oli saabunud faas, kus tal soovitati palgalist abilist otsida, sest tööd tekkis palju.
„Mina? Abilist?! Kas see inimene tõesti arvab, et ma soovin ülestöötatud vabadusest loobuda? Hommikul kell viis ärgata, võõrast inimest päev läbi kantseldada ja talle enda vabadusekaotuse eest palkagi maksta!“
Vaat selline värskendav perspektiiv, vaba hinge vaatenurk.
Üldse, loen ja imestan: nii hea raamat! Olin ju ise ämmaemandana sünnituse juures, kohtusin Terhiga juba enne sünnitegevuse algust ja arutasime beebi pikkuse-laiuse-kaalu üle… Nüüd on mul beebist ajaline distants ja võimalik hinnata huumorimeelt, detailisilma… ja keelt! Mäletan, et kui sain käsikirja, siis küsisin Terhilt, et kas keegi on sul seda juba toimetanud, nii ehedas eesti keeles kõik… Nagu arvata oligi, see oli ta oma keel. Ja kui ma siis ikkagi midagi natuke nihkes leidsin, siis otsustasin hoopis jätta, sest need nihked olid armsad. Praegu üle lugedes leidsin mõne kohad üles. Ta võtab eestlase ees mütsi maha ja teises kohas lausa paneb eestlase ees mütsi maha, ta kohtab enesetapu-kandidaati, ta virrvarritab ja teeb tempe süntaksiga.
Peagi on raamatu tiraažilõpp otsas (kiirustage, kes endale soovib oma raamatut) ja ma kirjastajana mõtlen sellele, et kas ja kes võiks kirjutada (uuesti) Tallinnast… Toona, enam kui tosin aastat tagasi arutasime autorit otsides, et igal eestlasel on oma Tallinn ja mis vaatenurk see küll peaks olema, keda huviga loetaks ja keda ära ei lintšitaks, kui ta millesti „valesti“ aru on saanud. Ja nii me tookord tundsimegi, et soomlanna on see, kelle kaudu avaneks üks seni tundmatu tahk Tallinnat…
Üks raamatu osa ongi muidugi soomlaste ja eestlaste võrdlemine. Mulle tundub, et mõni drastiline erinevus on aastatega vähenenud, näiteks eestlannad kannavad nüüd vähem kõrgeid kontsi kui vanasti, millegipärast on mul tunne, et ka abikaasade vanusevahe on Eestis vähenenud (kunagi kusagilt lugesin, et uue noore naise võtmine on postsovetlikesse üleminekuühiskondadesse kuuluvate meeste tunnus). Aga spontaansust ja boheemlsust on eestlastes ilmselt ka täna rohkem kui soomlastes. Me ei jaga restoraniarveid sente saagides nagu soomlased. Me ei plaani oma sünnipäevi mitu kuud kellaajaliselt ette ja kui meid niimoodi kellaajaliselt pikalt ette kutsutakse, siis ütleme vastuseks „Eks näis, kuidas läheb, katsun tulla“.
Muide, miskipärast tuli mulle nii toimetades kui lugedes meelde Sofi Oksanen, romaan „Stalini lehmad“, kus ka vaadatakse Helsingist Tallinna poole. Tegelikult ei ole need sarnased raamatud, aga vaatekoht on samas suunas. Sofi raamatu peategelane oli poolsoomlanna, kes häbenes oma eesti päritolu. Terhi aga on soomlanna, kellest sai hilisteismelisena Eesti fänn. Ta asus eesti keelt õppima ja ostis iga nädal Helsingis teatud putkast „Kroonikat“ ja patseeris uhkusega Helsingit mööda ringi, meie seltskonnaajakiri hõlma all, et kõik ikka näeksid, mida ta loeb. Need armsad-naljakad detailid ajavad mind siiani naerma.
Ja ma tean, et kui elu mind taas kord Terhiga kokku viib, siis saab taas naerda.