“Minu Šveits”, Anu Elmer. Petrone Print 2018. 220+16 lk.
Šveits on imelik maa. Justkui oleks keset Lääne-Euroopat mäekurdude vahele kogunenud üks eluvorm, mis siiani elab kusagil keskajas oma kellaajaliselt paigas kommetega ja vanamoodsate suhtumistega… Naised said valimisõiguse 1971 ja nagu „Minu Šveitsist“ lugeda sai, tuli selle saavutamiseks seadusandlikult rammida, muidu poleks viimase kantoni naistel siiani ehk õigust, sest otsuse tegemiseks sai kasutada vaid meeste hääli.
…Ja samas tean inimesi, täpsemalt ühte jõukat Eesti pere, kes on kolinud Šveitsi just sellepärast, et nende kogemusel on just seal maal maailma kõige parem elukvaliteet. Nojah. Seal on näiteks tuumavarjendite punkrikohtasid tunduvalt rohkem kui elanikke. Midagi Šveitsis meenutab mulle natuke Vatikani… Mis neil seal keldrites täpselt veel on? Ja mis toimus natsi-Saksamaa ja Šveitsi vahel? Ka seda teemat puudutab Anu Elmer mõnevõrra. Igal juhul on Šveits inspireeriv! Ja me võime ju püsikultuuriilminguid kritiseerida, aga tegelikult, mis vahet on sellel, kuidas „Minu Setomaa“ või „Minu Kihnu“ oma kultuuri hoiavad ja kuidas Šveitsi mägiküla memme-taati seda teevad… Igaühel on õigus oma kultuuri hoida (ja igal sissetulijal on oma õigus ehmuda ja nuriseda ja oma rahvale sel teemal raamat kirjutada…)
Minu maitse jaoks on see hea raamat, siin on teravust, on detaile, lugusid, kultuuri ja ajalugu. Autor sattus täiesti pahaaimamatult elama sellisele muinasjutu/õudusjutumaale. (Taanis koolis käies šveitslasest noormehega kohtudes oli tal Šveitsist kindlasti palju kerglasem ettekujutus).
Raamatu lõppu pandud India-lugu ei kuulunud minu jaoks selle raamatu sisse. Jah, mullegi meeldib India ja mulle lausa tundub, et ma ehk teadsin seda kooli (Kuigi Whitefieldis on heategevuskoole muidugi palju.) Aga ma oleks soovitanud pigem hoida selle loo fookuse Šveitsil. Mahlakas ämma-äialugu oleks võinud saada lõpu näiteks nii, et aastaid hiljem, kui abielu lahutatud (sest nii see läks), uuesti sinna mägikülakesse minna. Indiasse minek oli (kui Rudyard Kiplingu raamatute lõppu tsiteerida) „juba üks teine lugu“…
Šveitsi-loos oli päris palju juttu ka spordist kui elustiilist: nii mägimatkamisest, kelgutamisest kui suusatamisest. (Matkates, muide, ei tohi rajalt kõrvale astuda!) Aga kõige eredamalt on mulle meelde jäänud lugu sellest, kuidas Anu läks narkootikume tarbinud sõprade seltsis paadiga jõele ja siis vette kukkus… See on imeliselt kirja pandud uppumise lugu. Ja mitmeosaline moraal on ka siiani meeles: 1) Lase lastel harjutada vee all õhu kinnihoidmist. 2) Kui näed kedagi hääletult vee alla kadumas, siis mine uppujat päästma, sest uppuja ei karju. 3) Kui oled uppumas, siis ainus võimalus pääseda on end täiesti lõdvaks lasta ja vee peal ulpida… Anu ulpis selle jõevooga kaasa veel pikalt ja lõpuks uhuti ta poolsurnult, aga siiski elusalt kaldale. Huvitav tõdeda, et see lugu püsib mul eredalt meeles ka viis-kuus aastat pärast lugemist.