“Minu Stockholm”, Rita Ahonen. Petrone Print 2013, 192+16 lk.
Sellele raamatule on minu meelest aeg väärtust lisanud. Juba aastal 2013, kui raamat ilmus, oli tegemist retrospektiivse eksootika-elamusega. 1988. aasta kevadel Nõukogude Liidust välja saadetud dissident Heiki Ahonen ja tema abikaasa Rita sattusid ühest ühiskonnast päevapealt teise ja mitte keegi ei andnud kaasa elamisjuhendit. Praegu elame ise umbes samasugust elu nagu 1988. aasta rootslased. Kui laps soovib Barbiet, siis tuleb poes valida kümnete või, olenevalt poest, sadade nukkude vahel. Nõukogudemaalt saabunud lapse ja ema jaoks oli ootamatult frustreeriv see olukord, kus valik on liiga suur. Ja kui kõrge kontsaga kingi igapäevaselt kanda? Muidugi on ka tänapäeva Eestis alles subkultuur naisi, kes iga päev kannavad kontsaga kingi ja korralikku seelikut, aga väga palju on laienenud see skandinaavialik subkultuur, kelle kohta Ahonenide pere aastal 1988 ütles, et „nad pole ilusad“, sest nad on riides liiga mugavalt.
Sellised pisiasjad on “Minu Stockholmi” üks kiht ja minu jaoks tegelikult kõige väärtuslikum. Mida tähendas Liidust lahkumine? 20 kg tohtis kaasa võtta, mida siis võtta? Stockholmis ootas ees veel üks elukogemus: dokumentide ja kogu raha vargus, nii et mitte midagi pole ja sa isegi ei tea, kus aadressil sa elad… See oli vägev metafoor, täielik nullist alustamine. Mõttemänguna sellise olukorra läbi elamine on lugejale hindamatu kogemus. (Mulle meenub seepeale üks teine raamat, „Minu Liibüa“, kus peategelase perekond oli veidi samalaadses olukorras, küll hoopis rikka kapitalismi esindaja, aga elu ei küsi sellest: sõjaolukorras tuli jätta kõik, ja mis kohvriga kaasa sai võetud, kadus lennujaamasegaduses…) Sellistel hetkedel võib olla energiapotenstaali vabastav võime: mida sa tegelikult vajad, mida sa teha suudad?
Rita Ahonen igatahes suutis leida uued sõbrad uues linnas ja asutada uue kooli, Euroopa kooli, millest sai Stockolmi üks suuremaid rahvusvahelisi koole. Selle asutamine on minu jaoks põnev kiht, muidugi pole see lihtne (tööelu uuel maal algab koristajana), aga midagi on kogu selles kirjelduses nii üdini rootsilikku ja turvalist, kindlasti tänu soojale huumorile ja ajapuhvrile, mis toimunud eraldab kirjutamise ajast. Ja on tunda ka see, vabandust, nõmedam Rootsi, kus tavakoolis õpetajad kardavad õpilasi distsiplineerida, lastele ei panda hindeid ja viktoriinis võitjate tiim võib nutma puhkeda, sest neil on kaotajatest kahju.
Olemas on muidugi ka tüüpiline „Minu…“ sarja teemaring. Millistest toitudest on puudus ja kuidas naabrinaine tuleb ukse taga kritiseerima, kui Rita hapukapsasuppi keedab jne. Ja vägagi ülevaatlik (ning tundub, et mitte vananenud) info sellest, mis Stockholmis peale hakata, kui sinna lihtsalt korraks külla minna.